Muriel Spark

Muriel Sarah Spark (1. veebruar 1918 - 13. aprill 2006) oli Suurbritannia kirjanik ja luuletaja. Vilma Jürisalu tõlkes on ilmunud kolm tema romaani:

  • "Memento mori" [1959] - 1989
  • "The Prime of Miss Jean Brodie" [1961] - "Miss Jean Brodie oma parimas eas", 1989
  • "The only problem" [1984] - "Ainus probleem", 1995

"Memento mori"Redigeeri

Muriel Spark, "Memento mori. Miss Jean Brodie oma parimas eas". Tõlkinud Vilma Jürisalu. Tallinn: Eesti Raamat, 1989.

  • Maud Longi haigla ühes palatis oli kaksteist patsienti (eakad inimesed, naised). Vanemõde nimetas neid kuradi tosinaks, teadmata, et kuradi tosin on kolmteist; ta oli ainult seda väljendit kuulnud. Nii kaotavadki paljud vanad ütlemised oma tähenduse. (lk 11)
  • [Miss Taylor:] Kui oled üle seitsmekümne, siis oled nagu sõjas. Kõik su sõbrad on kas surnud või peagi lahkumas, sa ise oled veel elus keset surnuid ja surijaid nagu lahinguväljal. (lk 31)
  • Kui närvesööv on vananemine, kui palju parem on olla vana! (lk 36)
  • Olive asetas kandiku madalale lauale ja istus oma madalale taburetile. Ta tõmbas seelikuääre sinnamaani üles, kus sukatripp ja sukk ühinesid, ning jalad peenelt küljetsi asetatud, kallas teed tassidesse. Godfrey ei teadnud isegi, mis tal oli hakanud. Ta silmitses trippe, tundmata sellest vaatepildist tavalist rahuldust. Ta vaatas kella. (lk 74-75)
  • Juba ainuüksi mõte sellele, et nad niisugust asja omavahel arutavad, oli hirmus. Seda oleks tulnud teha aastaid tagasi. Kuid ka siis ei oleks seda teha tulnud. Abielus oli liiga palju avameelsust; see oli ebadelikaatne moodne stiil, ja sageli viis see perekonnaelu tasakaalu kaotamiseni, kui mitte isegi lahutuseni... (lk 134)
  • Kui primitiivseks, mõtles Guy, muutub elu vanas eas, inimene võib elada keset mugavusi, millega ta on harjunud, aga ometi on ta rohkem ilmastiku meelevallas kui noor polaaruurija poolusel. Ja kui lihtsalt panevad ennast maksma füüsika seadused, tõmmates kõigile su plaanidele kriipsu peale. Guyl oli põlveliigeste atroofia; iga kord kui ta ühele jalale astus, niideti ka teine alt. Aga kuigi ta sagedasti ütles: "Pagan võtaks seda raskustungi!", oli ta enamasti ometi heas tujus. (lk 154)
  • Järgmisel hommikul kell üksteist sõidutati miss Valvona ja miss Taylor ratastoolides haigla kabelisse. Nendega tulid kaasa veel kolm mammit Maud Longi haiglast, kes ei olnud küll katoliiklased, aga keda sidusid mammi Barnacle'iga mitmesugused tunded, nagu armastus, põlgus, pahameel ja kaastunne. (lk 99)
  • Kui banaalseks ja tüütuks, mõtles Guy, muutuvad ka kõige huvitavamad inimesed, kui neid vaevab väikseimgi süütunne. (lk 160)

"Ainus probleem"Redigeeri

Muriel Spark, "Ainus probleem". Tõlkinud Vilma Jürisalu. Tallinn: Eesti Raamat, 1995.

  • "Kui on midagi, mida ma ei kannata, siis on see just armastuse-vihkamise suhe," ütles Harvey lõpuks Edwardi poole pöördudes. "Armastuse element selles suhtes ei ole lihtsalt oma nime vääriline. See kahaneb lõpuks lihtsalt puhtaks vihkamiseks. Armastus sisaldab muu hulgas ka soovi armastatu heaoluks ja tema vaimseks vabaduseks. Armastus on midagi objektiivset. Vihkamiseks pöörduv armastus on painav, valdushimuline. Tegelikult võib see olla hukutav." (lk 8)
  • Harvey oli rikas, kolmekümne viie ringis mees. Ta oli hakanud kirjutama monograafiat Hiiobi raamatust ja selles käsitletud probleemidest. Sest ta ei suutnud taluda, et Looja, kelle armas ja mahe valgus langes maailma peale ja levis üle selle, kelle võim ja vägi ulatus kõikjale, võis leppida vaikides maailma kirjeldamatute kannatustega; et Jumal lubas kõiki kannatusi ning oli seepärast oma kõikvõimsuse loogika järgi nende tegelik autor. Harvey ei teadnud, kuidas seletada Jumala olemasolu, lähtudes eeldusest, et Jumal on hea.
"See on ainus probleem," ütles Harvey alati. Harvey ju uskus Jumalat, ja see vaevaski teda. "Tegelikult on see ainus probleem, mida tasub arutada." (lk 9)
  • "Inimesed, kes tahavad õiglust," ütles Harvey, "tahavad seda üldiselt väga vähe, kui asi tegelikuks muutub. Maailmalt peab tahtma rohkem kui arvete tasakaalustamist." (lk 23)
  • Ruth ütles: "Häda pidi teda ennast puudutama, et ta reageerima hakkaks. Puudutama tema enda keha. See on äärmiselt egoistlik. Paistab, et ta ei kannatanud palju, muidu ta ei oleks olnud võimeline nii pikalt arutama. Tal ei saanud olla palavikku."
"Ma ei ole nõus. Ma arvan, et tal oli kõrge palavik kogu selle arutluse ajal," ütles Harvey. "Sest see on kõrgetasemeline luule. Aga võib ka nii olla, et sul on õigus; võib-olla oli autoril palavik. Hiiob istus seal tõsise näoga ja vaidles vastu oma sõprade teooriatele." (lk 27)
  • Ma ei suuda neid naisi kinni pidada, mõtles Harvey. Ei Effie't ega Ruthi. Minu mõtted ei ole küllaldaselt nendega seotud, ja nad põlgavad seda, nii nagu mina põlgan, kui nad peavad midagi minust tähtsamaks, mingit inimest või ideed. Jaa, sellest võib aru saada. (lk 34)
  • "Miks te selles hütis elate?"
"Mul pole tähtis, kus töötada. Ma ütlesin teile. Kõik, mida ma soovin, on hingerahu. Ma olen õpetlane."
"Teadlane," ütles inspektor unistavalt.
"Ei, õpetlane. Ma võin endale lubada, et ma uurin ja mõtisklen ilma mingeid tulemusi taotlemata." (lk 49)
  • "Kas kellelgi on võimalik," küsis Harvey, "teha midagi täiesti süütut, aga üldiselt ebaharilikku, ilma et see kahtlust ärataks?" (lk 71)
  • "Õpetlased püüavad Hiiobit ratsionaalsemaks muuta, seades ümber värsse, kus ilmselt ei ole mingit mõtet. Mõnikord muidugi kutsub tekst esile vastupandamatu soovi viia üks lõik traditsiooniliselt kohalt mujale. Kuid lõikude ümbertõstmine ainult selleks, et need oleksid loogilisemad, ei tule Hiiobi raamatule kasuks. See ei tee seda selgemaks. Hiiobi raamat ei muutu kunagi selgemaks. See ei olegi tähtis; see on poeem." (lk 77)
  • "Ma nägin sind televiisorist ja see kõik on ajalehtedes. Kuidas sa võisid nii kohutavalt Jumalat teotada, öeldes niisuguseid asju meie Looja kohta?" .
"Tädi Pet, sa pead aru saama, et ma ei ütelnud midagi Jumala kohta, ma mõtlen meie Loojat. See, kellest mina rääkisin, on uks Hiiobi raamatu kirjanduslik kuju, kelle nimi on Jumal." (lk 79)
  • Vastu õhtut muutus Chatelain usalduslikumaks. Ta hakkas sulama, kuid ainult nagu külmkapp, mis hakkab sulama, kui vool on välja lülitatud. Tõeline soojus, mõtles Harvey sel ajal, ei tee silk-solk-silk-solk. Ja hiljem kotedžis seda stseeni oma mälus taastades ta mõtles: ja ma küsin endalt, miks ta eelkõige külmkapp oli? (lk 83)
  • "Teate," ütles Harvey, "mina olen väga konventsionaalne, uskuge või ärge uskuge."
"Ma muidugi ei usu seda."
"Miks?"
"Teie eluviisi pärast Prantsusmaal. Kui üks rikas mees asub elama kotedžisse ja uurima Hiiobi raamatut, siis see ei ole tavaline."
"Hiiob oli rikas mees. Ta istus tuha sees. Mõned ütlevad, et linnast väljas sõnnikuhunnikul. Ta oli väga tavaline. Niivõrd, et Jumal oli temast tüdinenud."
"Kas see on Piiblis olemas?" küsis politseinik.
"Ei, see on minu peas." (lk 87)
  • See polnud esimene kord, kui Harvey märkas, et Ida-Euroopa vaesed inimesed sarnanevad omaaegsete Lääne-Euroopa vaestega mitte ainult asjade ja riiete, vaid ka kehaehituse ja näoilme poolest. Kes ta oli, kust ta tuli ja miks, see jäigi Harveyl teadmata, sest kui ta tahtis just midagi öelda, avanes uks ja üks mundris politseinik kutsus mehe ära. Mees järgnes talle närvilise valmisolekuga ja uks Harvey ees sulgus jälle. Kannatlikkus, kahvatu nägu ja suur hirm — seal kõnnib kannatus, mõtles Harvey. Ja ma leian, et ta on huvitav. Kas ainult äratundmise kaudu, kui igav võib olla maailm ilma teiste inimeste kannatusteta, saame me teada, kui lootusetult tuulevaikne oleks meie enda elu ilma kannatusteta? (lk 90)
  • Ta hakkas tundma ennast ebamugavalt, mõeldes tädi Petile, kes oli tema majas julgeolekumeeste küsimuste tule all. Ta oli juba valmis sinna minema, ja tädi kas või näiliseltki toetama, kui politseiauto koos kahe mehega tagasi tuli, möödus tema kotedžist ja oligi kadunud. Nad olid teinud kiiresti ära oma töö tädi Petiga või tema nendega. Harvey kahtlustas viimast võimalust. (lk 103)
  • Ma analüüsin Hiiobi raamatu Jumalat, nagu ma ütlesin. Oleme jälle mõistatuste juures. Kui vastused on paikapidavad, siis küsimused on vildakad.
Hiiobi raamat 38, 2-3: Kes see on, kes pimestab nõu pajatustega, milledel pole teadmist?
Et pane niudeile vöö nagu mees, ja ma küsin sult ja sa teata mulle.
See on Jumal, kes Hiiobi raamatus küsimusi esitab. (lk 107)