Proosa muuda

  • Kui primitiivseks, mõtles Guy, muutub elu vanas eas, inimene võib elada keset mugavusi, millega ta on harjunud, aga ometi on ta rohkem ilmastiku meelevallas kui noor polaaruurija poolusel. Ja kui lihtsalt panevad ennast maksma füüsika seadused, tõmmates kõigile su plaanidele kriipsu peale. Guyl oli põlveliigeste atroofia; iga kord kui ta ühele jalale astus, niideti ka teine alt. Aga kuigi ta sagedasti ütles: "Pagan võtaks seda raskustungi!", oli ta enamasti ometi heas tujus. (lk 154)
    • Muriel Spark, "Memento mori", rmt: "Memento mori. Miss Jean Brodie oma parimas eas". Tõlkinud Vilma Jürisalu. Tallinn: Eesti Raamat, 1989


  • [Virginia Woolf:] "Alates viimasest Lõunapoolusele suundunud ekspeditsioonist seisis aeg tema jaoks paigal. Õigupoolest ta jäigi sinna lumistele avarustele. Jäised tuuled ja polaarööde uduvood pühkisid läbi tema vananeva pea ja seal, kus oleksid pidanud olema kohtumispaigad perekonna ja sõpradega, olid ainult valged laigud. Lastes ja lastelastes, kes tema ümber sagisid, nägi ta ainult oma seikluslugude kuulajaid. Usalduslik suhe oli tal vaid Nanseni, Andrée, Scotti ja Pieryga, kelle päevikuid ta luges ja kelle mõtted talle omadena tundusid. Koos nendega kandus ta jälle jäämerele, avarustesse, kus oli toimunud tema enda suur kahevõitlus loodusega, Lõunarist pea kohal ja mehemeele käsud südames. Kui ümberringi möllas ülemaailmne tulekahju, oli tema kaugel eemal, valevas pakases, ning teda ei puudutanud ei tapatalgud, pommirünnakud ega põlevad linnad. Tema elas endiselt isiklike kangelastegude ajastus." (lk 14)
  • [Virginia Woolf:] "Tundes end kultuurühiskonnas ebamugavalt, kippusid polaaruurijad kõnnumaale, veel läbiuurimata valgetele laikudele kaardil, puutumatule neitsilikule pinnale, kuhu ühegi mehe jalg polnud enne neid astunud, ja võitlusse looduse endaga, silmitsi elementide salakavaluse ja etteaimamatusega, varitseva kaosega, kaugel harjumuslikkusest ja turvalisest, orjaloomuste argusest ja leigusest ning naise pehmest sülest kesk kodurahu. Nad võitlesid aristokraatlike ideaalide ja aumõistete eest ajal, mil need olid lahjenemas ja hääbumas, ajal, mis ähvardas tasandada inimestevahelised erinevused ja kustutada suurejoonelised mõtted. Nad ei teadnud ise, mis neid takka sundis, kõrgemad jõud ja idealistlikud nõudmised määrasid nende teed ja pitseerisid nende saatuse ning päevikutes ja kirjades naisele kirjutasid nad, et tema, naine, on ainus, kes mõistab, tal ei tule häbeneda mehe pärast, kes seab endale kõrgeid eesmärke, mida ta hiljem reedab, et naine tunneb teda tegelikult paremini kui tema ise, ta tunneb mehe sisimaid tõukejõude ja mõistab teda, nagu emad mõistavad oma lapsi, ja saab aru, et mees peab ohverdama elu ja perekonna võitluses kõrgemate püüdluste nimel, ja mees ise on jõuetu meheliku tahte ees, mis on tema südames pesapaiga leidnud. Naised pidid mõistma, et ainult arad ja leiged asetavad perekonna kõrgemale Võitlusest ja Elueesmärgist. Nii nad kirjutasid, nii nad uskusid. Polaaröös kogesid nad ülimat sihti.
"Pole midagi nii kohutavalt ilusat kui polaaröö. Unenäoline nägemus, maalitud hinge kõige kaunimates toonides. Just nagu värviline eeter; silm ei seleta, kus üks toon lõpeb ja teine algab, ja ometi on nad kõik olemas. Ei mingeid vorme; kõikjal vaid helisev unelev värvimuusika, kauge lõppematu meloodia summutatud keeltelt. Aga kas pole kogu elu kaunidus selline, kõrge, õilis ja puhas nagu see öö," — nii võisid nad kirjutada oma päevikutesse.
Selles valevuses, valgesse üleminevas valges, valge nüanssides otsisid nad oma sihti. Aga nad ei teadnud, kus selles valevuses tuli heisata lipp kui tõestus, et nad on pärale jõudnud. Kus asus tegelikult poolus? Kus oli maailma lõpp ja kuidas pidid nad selle märgistama ning maailmale näitama, et on selle leidnud? Et nad olid saabunud esimestena, et nad olid seal olnud? Nad olid otsinud valevust, aga ei suutnud seda vallutada, nagu hukkamõistetud ekslesid nad seejärel edasi ühelt sihtmärgilt teisele, valevusest valevusse, pooluselt poolusele. Nagu Lendavad Hollandlased kihutasid nad üle avaruste oma koerakelkudel või vedasid ise saane, kannatades ebainimlikke piinu ja vintsutusi. Paljud kaotasid mõistuse või kõngesid skorbuudi, külma või nälja kätte ja paljud otsisidki surma ekspeditsiooni, mis oli määratud ebaõnnestumisele; nad surid lahingus, valgel avaral väljal, nad heitsid valgesse puhtasse lumme jääneitsi kaissu ja kivistusid tema embuses jääsammasteks." (lk 14-16)
  • Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998
    • "Piery" p.o Peary (Robert Edwin Peary, USA Arktika-uurija).