Proosa

muuda
  • [Isabella kirjas:] "Niisugusel teemal nagu mugavuste puudumine peatun ma ainult selleks, et oma meelt lahutada, sest sellega ma ei vaeva kunagi oma pead, välja arvatud ainult siis, kui ma just millegi järele puudust tunnen. Ma naeraksin ja tantsiksin rõõmu pärast, kui ma teaksin, et mugavustest ilmajäämine on kogu mu õnnetus ja kõik ülejäänu on loomuvastane uni!"



  • Ma mäletan, et kui ma olin noorem, siis öeldi mulle, et "ilu nõuab ohvreid", aga viimasel ajal on mul väga vähe tahtmist kanda midagi, milles ma külmetan või ei saa kõndida. Ma tahan tunda, et ma säran ja mul on mugav ja ma olen seksikas ja tugev ja ilus. Ja kui sul on ebamugav, siis ära seda tee. On väga kurb, kui sa pead koju minema lihtsalt sellepärast, et sa tahad maha istuda! Ma liigun edasi ja panen rõhu sellele, et olla lihtsalt äge.


  • Maal on mugavust rohkem, seal saab ka hobusega paigast paika liikuda, linnas hobuseid ei ole. Aga jah, ka maal pole praeguseks enam üheski peres hobust, kolhoosi tegemisel võeti kõik ära ja viidi ühistalli. Lehmadest tohtis iga pere ühe endale jätta. Ainult ühe.



  • Samal hetkel astub tuppa mu ainus toakaaslane. Tema on Pepe (30) — nagu Lolo sõber tollest pingviinimultikast. Poiss võttis nädala puhkust, et üks väike lõik palveteest läbi teha. Tema on tänapäevane mugav matkaja, kelle seljakotti tassib pakikandja. See on teenus, mida on võimalik osta igaühel, kes kotti ise tassida ei viitsi. Mõne arvates ei ole kotita palverändur päris palverändur.
"Mida suurt oli sul nädalaks kaasa tarida?" uurin mehelt, kelle kott on veidi raskem kui minu oma.
"Riideid! Mulle meeldib, kui iga päev on uued riided seljas," vastab autotööstuses töötav noorsand. Ilus on olla ilus! (lk 15)