Sõnnik

Sõnnik on loomade (sh kodulindude) väljaheidetest, allapanust (näiteks põhust), veest ja pudenenud söödaosakestest moodustunud orgaaniline aine, mida põllumajanduses kasutatakse laialdaselt väetisena.

Esiplaanil loomasõnnik, mis sageli on segu väljaheidetest ja heinast

Peter Hansen, "Sõnnikukorjajad" (1904)

Proosa

• Eelarvamused ja kõik need elu nurjatused ja sigadused on vajalikud, sest ajapikku moonduvad nad millekski mõistlikuks, nagu sõnnik mustmullaks. Maa peal pole midagi head, mille algallikas poleks leidunud jälkust.
  • Anton Tšehhov, "Palat nr 6". Tõlkinud Friedebert Tuglas. Rmt: A. Tšehhov, "Jutustused". Tallinn: Eesti Raamat, 1979, lk 77

• Lühidalt, pinnase ettevalmistamine seemnete mahapanemiseks on suur posimine ja nõiakunst. Mullale tuleb lisada marmoritolmu (aga kust seda võtta?), kolm aastat vana lehma sõnnikut (kusjuures pole selge, kas see peab olema kolmeaastase lehma sõnnik või kolm aastat vana sõnnik), näputäis värske mutihunniku mulda, peeneks hõõrutud põletamata telliste savi, Labe (ja mitte mingil juhul Vltava) liiva, kolme aasta vanust komposti, võib ka kuldsõnajala kõdu ja pihutäis mulda ülespoodud neitsi haualt. (lk 17, peatükk "Seemned")
• Kõige kaunim asi on tubli koorem sõnnikut, kui see tuuakse teile külmakahusel päeval ja ta aurab, nagu suitseks ohvrituli. Ja kui see suits tõuseb taevasse ja kui too seal ülal, kes kõike mõistab, seda ninna tõmbab, siis ütleb ta: "Ohoo, see on priima sõnnik!" (lk 105)
  • Karel Čapek, "Aedniku aasta". Tõlkinud Lembit Remmelgas. Tallinn, Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus, 1964, Loomingu Raamatukogu nr 40/41

• Sõnnik ütles kannikeste lõhna kohta: "Ena asja, tahavad odava kontrastiga mõjule pääseda!"
  • Stanisław Jerzy Lec, "Sugemata mõtted". Tõlkinud Aleksander Kurtna ja Arvo Valton. LR 1977 nr 48, lk 8

Luule

Ka mina näitan, mis ma võin!
Ja saali,
kus on kassikulla sära,
ma oma värsis
sisse tõin
vett viskava Rjazani mära.

Ei meeldi, mis?
Jah, õige küll -
te roosilõhnast
peate rohkem lugu.
Kuid sõnnikuta
sööti jääks idüll!
Eks sama leib
ju teilgi täida pugu...

• Sergei Jessenin, "Minu tee". Tõlkinud August Sang. Rmt: S. Jessenin, "Luuletused". Tallinn: Eesti Raamat, 1970, lk 202-203

• Aed lehkab sõnniku ja õite lõhnast,

muld must kui siid.

• Juhan Liiv, "Üks suve päev"

Lõhnas ristikhein ja kesa
Laotet
Sõnnik. Põles päikse pesa
Kaotet.
Tsio-tsio, eo-eo!
Tillo peoleo!

• Henrik Visnapuu, "Näitsik ja päitsik", rmt: "Valit värsid", Kirmus

Selleks vaid siitilma õnnikud
rahvariiki rajavad laia,
et saada põllule sõnnikut
ja kohvi juurde saia.

• Heiti Talvik, "Dies irae" 8 kogust "Kohtupäev" (1937)

Kukil istub ikka kahe peaga kull,
nagu õndsa kroonu kodukäija noorem,
kõik on veelgi väiklasem ja hall
(kubjas omadest kas vähe toorem?),
ulm on lõhkend nagu seebimull!
Sõnnikut täis jälle Augiase tall -
puhtaks rookimisest unistagu hull!

• August Alle, "Grotesk", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 72-74

Vanasõnad

• Sõnnik põllumehe kuld.
  • Eesti vanasõna