Ristik

(Ümber suunatud leheküljelt Ristikhein)

Ristik (Trifolium L.) on liblikõieliste sugukonda kuuluv taimeperekond, kuhu kuulub umbes 300 liiki. Eesti looduses leidub tosin liiki, sagedamini esinevad valge ristik (Trifolium repens), aasristik (Trifolium pratense), keskmine ristik (Trifolium medium) ja kassiristik (Trifolium arvense).

Valge ristik
Aasristik
Susie Barstow Skelding, ristikukimp raamatust Flowers from sunlight and shade (1888)

LuuleRedigeeri

Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad.
tuul mängib lillelõhnaga
mu ümber sala laulvad vaiksed leinad.

Ja sääl, kus tee nii pikk ja tolmune
viib sinimetsa poole kaugele,
sääl kasekõne loob kui pilvi teele,
et kanda kojukutset minu meele.


Võikaid varje kerkib hulgi
kohe taeva tahmjat seina.
Kes küll poetas kaarnasulgi
ruugesse mu ristikheina?
Kes küll pühkis kullapuru
punetavalt pilvepangalt,
nühkis õiemustrid muru
hõberoheliselt kangalt?


Siin ristikhein kasvas kui kodus,
kuid roosam ja rammusam näis;
metsloomi pikas rodus
kui koeri mu kannul käis!

"Kas pole see meie lehm Roosi,
kes kõnnib all elupuu?"
Kuid ingel, kes nuusutas roosi,
see ütles, et kes siis muu.

  • Marie Under, "Taevaminek". Rmt: "Eesti ballaad: antoloogia. XVII-XX sajand". Koostanud Arne Merilai. Tänapäev 2003, lk 268


Õõtsub kaera käharduval lakal
õitsend ohakas kui pleekind pakal,
ristikheina eksind karikakar
rõõmsa näoga jälgib päikseteid.

  • Milvi Seping, "Põlluteel" (1959), kogus "Heliseval sillal" (1961), lk 54


Mööda teed, ma näen, seal jookseb keegi,
lehvib juus kui kuldne keeris,
ja ees on nurm, kus lõhnab ristikhein.

Võtab rõõm mind seal vastu,
mu juurde noorus astub...
Ja ees on nurm, kus lõhnab ristikhein.

  • Heldur Karmo, "Kodu ja ristikhein" (lauluna Curly Putmani viisil, ilmus kogumikus "Laulge kaasa" 8/1968)


Talvise närvetusvoo
meis katkestab vürstlik ristik.
Naeru, me loitsu eest soo
poole põgeneb rästik.

  • Paul-Eerik Rummo, "Aas" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 181


Puu all istudes puhus pilli
ja kõrval kuulatas koer.
Õhtu lähenes, ristik õitses
ja kõrgelt kahises kaer.
/---/
Hingad, tunned, et ristik õitseb
ja tuules lainetab nurm.
Igaks pilguks, mil silmad sulged,
sinuga on su surm.


/---/
Hingest ei saa kuidagi lahti
Vajame nii selgeltnägijaid kui ka
hadronite põrgatajat Vajame
CERN'i et imiteerida Suurt Pauku
Inimsüdameis on see juba toimunud

Mida teha valge ristikheina lõhnaga
Tuul mängitab lilli Mida peale hakata
kummeliga mis õitseb kodumurul
Mida teha harjumuspärase vaatega
taevast kui pea kuklasse ajad
Ma tahan CERN'i Ma tahan kildudeks
lendamist et tekiksid uued ühendid
Ma ei saa teada kas neist areneb elu
/---/

  • Ene Mihkelson, "Tuleb hõrk niitpeente soonte aeg" kogus "Torn" (2010), lk 99


ProosaRedigeeri

  • Hakkas justkui piinlik enda pärast: mina aina kibelen ja rabelen ja häbenen, aga teine inimene istub sellal ja loeb: "Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad..." Nagu poleks midagi juhtunudki! Aga tegelikult - mis siis ikka juhtus! Mingi pisike riidetüli, väike vihmatibutus, mokaotsast öeldud tere... Puhas tõde on see, et kodus õitseb varsti ristikhein - õitseb õrnaleheline, väikese linalaka õienutiga valge ristik, õitseb punane härjapea, mille vars on tugev ja lehed lopsakad, vanarohelised. Varsti hakkavad mesilased peret heitma ja isa käib õuel ringi tihedast mustast võrgust näokattega, käes suitsulõõts, millest tuleb kõduneva puu magusat peent lõhna...

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel