Katrin Tammik

Katrin Tammik (neiuna Sau, 21. detsember 1945 - 17. veebruar 1999) oli eesti luuletaja.


"Ussihari"Redigeeri

Katrin Tammik, "Ussihari". Tallinn: Eesti Raamat, 1990.


/---/
Sa langed küll ja kaotad oma trooni,
ent suurus sinu surnuist äratab.
Sul kõigeks-valmisolek kingib krooni,
mis surmavarjust läbi säratab.
/---/
Prints, l õ p p e i o l e v a i k u s: sinu kõnest
saab maailm aimu elutõest nii mõnest.

  • "Hamletile", lk 10


Ah seda ahelat,
millele rooste ei hakka!
Ksülofonhingedel
mängida klõbistab tuul.
Armastus tuleb
kord kadunud aegade takka
muistse rändmuusiku kuues
tummunud suul.

  • "Kurbuse tulvavees", lk 17


SURM TULEB,
kaenla all mandoliin,
ja maskvalge naeratus näol.
Teetolmus tõttab, varsti on siin,
ju kukuvad keskpäevakäod.

Paunvere poolpime Lible,
                      löö
nüüd kella, et kaiguks maailm —
veel kuni peibupilliga
                      öö
näeb läbi su ainuke silm!

  • "Surm tuleb", lk 21


Su elu puu
on see, mis annab tooni,
kui raagus aed peab hinge
pikki kuid.
Seepärast kesta,
kanna haljast krooni
kesk lumeunne suigatanud
puid.

  • "Su elu puu", lk 24


/---/
Saab valu vastu hapraimgi, kel usk
on unistusse juurdunud kui mulda.
Ei igihaljast eal saa koituvrusk.

Suus targu kandes vaikimisekulda
aeg-ajalt riivad pingul pillikeelt —
mõnd helemeelset leides reisiteelt.

  • "Mis oleks ilmas helget", lk 27


/---/
Võib-olla tärkab tähti kohal mere,
kui vesi peegliks teisenenud taas,
on loetav äkki valguskiri ere.

Ning liigahtaks mus endisaegne pehmus,
seal sooje jäävaid jälgi nähtaks maas,
kust naeratuse vari üle ehmus.

  • "Näolt naeratuse hapra tiivavarju", lk 28


SIND NAGU LAULU KIRJUTAN MA ÜLES.
Kui viisi, millel unelinnu tiivad
nii tabamatult lahku need meid viivad...
Kas ärkan päeva, pihud tühjad süles?
/---/
Ja kuigi ainult lauluks sünnid siia,
vaid unelinnu tiivaviipeks ruumi —
näen sädemeid sest päeval kirgaskuumi.

  • "Sind nagu laulu kirjutan ma üles", lk 29


ÜKSKORD IKKA TULEB HELE ÖÖ
külma sügise ja talveaja takka.
Õhtukellad lahku meid ei löö,
toomehelbeid langeb ratsu lakka, -
kui me seisatume kohal vee,
puuteulatuses Linnutee.

  • "Ükskord ikka tuleb hele öö", lk 43


VAIKUSE—VALGUSE
sõnademängulist segu
mõistab üks mees,
keda meenutan
           enam
kui teisi.

Vaikus — mõtete mõte.
Valgus — tegude tegu.
Meelespidamislilli
tärkab seal,
kus ma seisin.

  • "Vaikuse-valguse", lk 48


Lõikub lõpmatuses mõni
                lennujälg.
Igiühine sääl üks vaid:
                elunälg
verepisaraini siiras,
saatev sind,
kes sa lauljaks saad
                kesk valgust,

laps
   või lind.

  • "Läbi valguse ja vere", lk 51

Nõiutud armastusRedigeeri

Katrin Tammik, "Nõiutud armastus". Viljandi, "Sakala" 1990


/---/
Eluhingust
hoidmast maa ei lakka
Haljus maetud südamete üle
Põlisjälgi
kauge aja takka
keegi meist loeb
püha puu all
üle

  • "Püha puu", lk 7


/---/
Maeti pühapaika süda
või ei maetud
Maa on unustuse
lumekarrast kaetud

Kus on hingederiik
viimne reservaat
Piki Wounded Kneed
viib aerudeta paat

Püha jõgi kannab ühte
uitvel hingi
Inka liiliaid on loitmas
ümberringi

  • "Lilli leekidena", lk 9


KEEGI EI MÄÄRA
teise mõistmise äärt
Mõistjate meelest on
sõna
sedavõrd väärt
kuivõrd ta suudab
seista elava eest
kanda kõrvusse
tukseid
südame seest

  • "Keegi ei määra", lk 11


PIMEDAS TULETORNIS
unelmad läidavad leegi
Kauguses mustav-mornis
pilgutav meresilm leegib

Keegi on kadunud merel
keegi on saabumas säält
Laintel ja südameverel
aiman ma ühtsama häält

  • "Pimedas tuletornis", lk 27


Mu arm on nagu tõusev-mõõnav meri
kord uputab kõik kaldad tulvavoog
ja lasus maas on murtult pilliroog,
sealsamas aga taandub tormlev veri
ja siis mus vaibub viimne vahulaine,
jääb põhja kiviklibu, liivarand.
Teotühjust tallab seal su kand
ning hinges püsib pettasaanu paine.

  • "Mere armastus", lk 39


/---/
Lambad ja hundid loetud.
Soe silmi näed lähemalt.
Juuksed on lahti soetud,
need soendavad vähemalt.

Kivile lõkke süütad,
siis lähete mõlemad.
Susi on surmasüüta.
Nahk öösse jääb põlema.

Peremees valvab lauta,
püss põlvedel, vihane:
hundiga häbita, auta
ta tütar läks lihane.

  • "Pagenu", lk 42

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel