Pehmus

Proosa

• Ainult ühte märkas Indrek: neiu oli ka külmas ja tuhkjas lumes soe ja pehme, isegi läbi riiete tungis see soojus ja pehmus. Ja kui ta tõusta katsus, siis ta pani veel tähele, et nad olid just selle vana õunapuu all, kust ta kord läbi tahtis minna magava lapsukesega, aga õunapuu viskas paar tiba külma vett ja lapsuke ärkas üles. Sügisel olid sel õunapuul punased õunad, täis oli ta punaseid õunu, välgatas Indrekul silmis, kui ta uuesti kukkus.
  • A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" II, 28. peatükk

• Ent ma ei pannud perekonda tähelegi. Eesel oli mu voodi äärde jõudnud, vaatas mind hetkeks uurivalt, tõi kuuldavale kerge kurguhäälse hirnatuse ja pistis mu väljasirutatud kätesse oma halli koonu, nii pehme kui üks pehme asi üldse võib olla — nagu siidiussi kookon, äsjasündinud kutsikad, merest lihvitud kivid või lehekonna sametine puudutus.
• Gerald Durrell, "Linnud, loomad ja sugulased", tlk Maia Planhof, 1994, lk 63

• Kui kulutad teemandile küllalt kuumust, saad temast tahma. Pehme tahm on kindlam - ühegi kuumushulga abil ei saa temast midagi peale tahma.
  • Arvo Valton, "Uksed kriuksuvad öösiti", 1977, lk 62

• Anu mõtiskles all oma raadioteksti teemal. Homme pidi siia tulema Reet Valing raadiost, et lindistada Anu mõtteid vaibafilosoofiast. Kui Anu küsis, et mis see vaibafilosoofia on, siis vastati, et noh - pehme ja soe.
  • Valda Raud, päevik, 6. detsember 1984, rmt: "Üks elu. Päevaraamatud, kirjad, tõlked, fotod". SE&JS, 2020

• Lähenes keskpäev. Ta hoidus liigutamast, kuulatles, kuidas Mathilde hiilib magamistoa uksest sisse. Siis kerkis vooditekk ning külje all asus siplema mingi nässakas pehmus, mis lakkus teda lõuast nosplini.

Ta naeris laginal, nähes armsat läkiläkitaolist nägu, silmad peas ja kolmnurksed kõrvad sametised.

"Oh sind," ütles ta kutsikale. Tõstis pilgu Mathilde poole ega saanud parata, silmi tungisid palavad pisarad.

"Aitäh," ütles ta.

"See on emane shiba inu," ütles Mathilde ja puges mehe kõrvale. "Mis nime paned?"

Koer, oli tal tahtmine öelda. Ta oli alati tahtnud koera Koeraks hüüda. See oli meta. Oli koomiline.

Kuid veidral, erutaval kombel pudenes ta suust sõna Jumal.

"Jumal. Rõõm kohtuda, Jumal," ütles naine. Korjas kutsika sülle ja vaatas näkku. "Kõige arukam epistemoloogia, mida olen eales kuulnud."

• Lauren Groff, "Moirad ja fuuriad", tlk Lauri Saaber, 2017, lk 103

Luule

Kuis hõõgub aia lai ja valge müür:
külm kivi nagu pehme roosa samet,
ja punapõseliselt seisvad vanad tammed.
Kui kuldne tekk sääl kuusemetsa viir.

Kuld-roosa-punane kõik vaatepiir!

• Marie Under, "Päikse loojaminek" kogust "Eelõitseng"

Mööda jõge, mööda rohtu
mööda valget kasetohtu
sammub öö kui pehme kass

• Paul-Eerik Rummo, "Kassikangas" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 48

Mehed on naistest / roosid on Jupiterilt / naised on meestest / ma ei oska öelda kumb on pehmem, sinu huuled või see padi või lumi, mis õues graatsiliselt langeb

• Trace Peterson, "Üksnes Veenusel" ("Exclusively on Venus"), poets.org, algselt ilmunud kogus "The Brooklyn Rail", 2016