Ohakas (Cirsium) on korvõieliste sugukonda kuuluv rohttaimede perekond. Kultuuriliselt kiputakse ohakale omistama nuhtluse sümboli rolli, sest tegu on levinud umbrohuga, mis on enamasti väga elujõuline ning mõõdukalt kuni ohjeldamatult okkaline. Aretatud on ka dekoratiivseid sorte.

Tuliohakas (Cirsium vulgare)
Ohakalind (Carduelis Carduelis) põldohakal (Cirsium arvensis)
Soo-ohakas (Cirsium palustre). Christiaan Sepp, illustratsioon raamatust "Flora Batava", Vol. 2 (1807)
Abraham Begeyn. Vaikelu ohakaga. 17. sajandi teine pool
Édouard Manet. Ohakas (1858)
Villohakas (Cirsium heterophyllum)

PiibelRedigeeri

Aga Aadamale ta ütles:
Et sa kuulasid oma naise sõna ja sõid puust,
millest mina olin sind keelanud, öeldes,
et sa ei tohi sellest süüa,
siis olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast!
Vaevaga pead sa sellest sööma kogu eluaja!
18 Ta peab sulle kasvatama kibuvitsu ja ohakaid,
ja põllutaimed olgu sulle toiduks!


Nõnda ma hävitan ta.
Teda ei kärbita ega rohita,
ta kasvatab kibuvitsu ja ohakaid
ja ma keelan pilvi
temale vihma andmast.


Sel päeval jääb iga paik,
kus oli tuhat viinapuud,
tuhat hõbeseeklit väärt,
kibuvitstele ja ohakaile.
24 Sinna minnakse noolte ja ambudega,
sest kogu maa on täis kibuvitsu ja ohakaid.
25 Ja mitte ühelegi mäele,
mida nüüd kõplaga rohitakse,
ei minda enam kibuvitste ja ohakate kartuse pärast:
need jäävad härgade uitepaigaks
ja lammaste tallermaaks.


17 Nõnda siis kannab iga hea puu head vilja, aga halb puu halba vilja.
  • Osa seemet kukkus ohakate sekka ning ohakad sirgusid ja lämmatasid selle.

8 Aga osa kukkus heasse mulda ning kandis vilja, mõni sada, mõni kuuskümmend, mõni kolmkümmend seemet.

"Karupoeg Puhh"Redigeeri

  • Jalad harkis ja pea viltu, konutas vana hall eesel Iiah ihuüksi Metsa kõige tihedamas ohakatihnikus ja muudkui mõtles ja mõtles. (lk 34)
  • Iiah viis Tiigri kõige ohaklikuma välimusega ohakapuhma juurde, mis seal iganes leida, ja viipas selle poole kabjaga.
"Näh, väike puhmas, mida ma hoidsin oma sünnipäevaks," ütles ta, aga mis need sünnipäevad siis lõppude lõpuks ikka ära ei ole - üks trill ja trall, ja läinud ongi. Noh, lase aga hea maitsta, Tiiger." (lk 132-133)


"Aedniku aasta"Redigeeri

  • On olemas loodusseadus, et külvatud seemneist ei lähe kasvama mitte ükski või siis tõusevad nad teil kõik korraga. Inimene mõtleb endamisi: siia sobiks hästi mõni dekoratiivohakas, näiteks Cirsium või Onopordon. Ja ostab kotikese kummagi seemneid, külvab need mulda ja rõõmustab, kui toredasti seemned üles tõusevad. Mõne aja pärast tuleb taimekesed ümber istutada ning aednikul on hea meel, et tal on sada kuuskümmend potikest mühinal kasvavate istikutega. /---/ Siis tuleb taimed välja istutada, kuid mida peab inimene saja kuuekümne ohakaga peale hakkama? Ta on neid toppinud kõikjale, kus vähegi ruumi oli, aga neid on ikka veel üle saja kolmekümne järel. Kas visata tõesti prügihunnikusse, nüüd, kus nendega on nii palju vaeva nähtud?
"Naabrimees, ehk tahate mõned Cirsiumi istikud? Teate, need on väga dekoratiivsed."
"No olgu peale."
Jumal tänatud, naaber võttis kolmkümmend istikut, millega ta jookseb nüüd nõutult aias ringi, otsides kohta, kuhu neid pista. Kuid veel on ülejärgmine naaber ja vastasnaaber...
Aidaku neid jumal, kui neil kasvavad üles sihukesed kahe meetri pikkused dekoratiivohakad!
    • Karel Čapek, "Aedniku aasta". Tõlkinud Lembit Remmelgas. Tallinn, Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus, 1964, Loomingu Raamatukogu nr 40/41, peatükk "Aedniku mai".

LuuletustesRedigeeri

Kui su lauba kullatooni
hajameelselt veavad jooni
minu sõrmed lohakad,

muutub äkki päike õelaks
ja sa tunned, nagu nõelaks
nahka kuivad ohakad.


Mu näo eks teinud rohkem looja näoks
töö, ohakad ja neetud kibuvitsad?
    Su seadused mu jaoks
    on kitsad!


Olen näinud, kui ohakas õitseb
puna-siniselt
just nagu taevad klibuse paekalda kohal.
Olen näinud, kui ohakas udeneb tuulde,
sulgkerge ja valge kui õhtupilvede lend.

  • Ellen Niit, "Hingede rändamine" kogust "Linnuvoolija". Tallinn: Eesti Raamat 1970, lk 87


Ohakate palveid
nagu esimest lund
sõrmitseb tuul.


Millal ma lähen
läbi ohakate ristikäigu?
Ja minuga sina, mu arm.
Paremas käes tume valgus.
Taevas vasakus käes.

  • Viivi Luik, kogust "Lauludemüüja"


Ja mida elu toob? Mis rõõme leidma hüüab?
Kas õnne, armastust? Oh ei — on varjul need!
Ta kõiges valetab, ta kõiges petta püüab
ning tõotab ohtusid ja ohakalist teed.

VanasõnadRedigeeri

  • Paha siga, mitu viga: kärss kärnas, maa külmand ja ohakad torgivad.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Vaata kaRedigeeri

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel