Umbrohi

Umbrohi on taim, mis kasvab haritud maal lisaks külvatud või istutatud taimedele, soovimatu loodus kultuurtaimede hulgas.

Rukkilill (Centaurea cyanus) ja kesalill (Tripleurospermum inodorum) on tüüpilised põlluumbrohud.

Valminud seemnetega põldohakas (Cirsium arvense) küpsel kaerapõllul

Piibel

Kui mu põld mu vastu kisendab
ja selle vaod üheskoos nutavad,
39 et ma olen söönud ta saaki ilma tasuta
ja olen pannud ta õiged omanikud hingeldama,
40 siis kasvatagu ta nisu asemel kibuvitsu
ja odra asemel umbrohtu.

• Iiobi raamat, 31:38-40

Ma läksin mööda laisa põllust
ja arutu inimese viinamäest,
31 ja vaata, see oli üleni kasvanud umbrohtu,
selle pinda katsid nõgesed
ja kiviaed oli maha kistud.

• Õpetussõnad, 24:30-31

Proosa

• Ta [Anna] läks rohtaeda, mille onu kord suurejooneliselt rajanud ja mis nüüd niisama suurejooneliselt raisku lastud minna. Nähtavasti on siin loomadki ajuti pidutsenud, puud katki tallanud, latvu napsinud. Põõsad kaovad umbrohtu, mis lokkab kui meeletu. Nõges, ohakas, kobruleht ja takjas, putk, kastehein ning orasrohi, aianurgas tapud, mis ronivad mööda vardaid ja aeda.
  • A. H. Tammsaare, "Kõrboja peremees", 7. peatükk

• Nimeta lill on umbrohi; ladinakeelse nimega lill on tõstetud nii-ütelda kutselisele tasemele.
  • Karel Čapek, "Aedniku aasta", peatükk "Aedniku aprill", tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, lk 45

• Vihatud reeturite hauad kasvavad täis umbrohtu ja karuohakat, kaetuna ausate nõukogude inimeste, kogu nõukogude rahva igavese põlgusega.
  • Andrei Võšinski, kõne kolmandal Moskva protsessil

• Kui valida keha kuvandist välja mõned tahud, mis sündsust ei riiva, peame olema valmis selle moonutuse nimel kannatama. Keha ei ole mõnevõrra poorne anum. Või kujundit vahetades - aed ei ole seinavaip; kui kõik umbrohud välja kitkuda, jääb muld lahjaks. Kuidagi peab aednik viljakust säilitama, andes tagasi seda, mida on võtnud. Eriline kohtlemine, mida mõned religioonid lasevad osaks saada anomaaliatele ja jälkustele, et need headuse teenistuses väekaks teha, sarnaneb umbrohu ja mahaniidetud rohu kompostimisega.
  • Mary Douglas, "Puhtus ja oht", tlk Triinu Pakk, 2015, lk 279

• Siin, Porta Camollia lähedal varisesid majad ja väiksed aiad nende vahel olid ammugi umbrohtu kasvanud. Need, kes siin kunagi olid elanud, nii peremehed kui ka teenijad, olid üheksa aasta eest katkusurnuaiale kantud. Hiljem oli siin mõneski kohas tuli oma hävitustööd teinud, sest tühjad majad said ööasemeks koduta hulkureile. Ainult umbrohi, mis oli niisama visa hingega kui patune inimene, lokkas rõõmsalt.
  • Karl Ristikivi, "Mõrsjalinik". Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1965, lk 15

• Ema rohis maja pikiseina äärset lillepeenart ja tulepall - mis ei liikunud mitte "välgukiirusel", vaid täiesti jälgitava tempoga - keeras täisnurka tehes ümber majanurga just sinnapoole, kus Minni pojengide ja flokside vahele kummardus. Ma ei tea, kas ma karjatasin hoiatuseks, aga ema tõstis pea, märkas otse talle lähenevat keravälku, lasi sellel paremat jalga kõrgele tõstes oma jalge vahelt läbi lennata ja kummardus uuesti umbrohtu kitkuma.
  • Eeva Park, "Minu kuninglikud kaelkirjakud". Tallinn: Hea Lugu, 2018, lk 60-61

• Tema keha oli jõuetu. Pea nii raske. Aju oli meeletu energiaõgard. Näiteks meritupp, selgrootu mereloom, jättis selle lihtsalt maha kohe, kui sai täiskasvanuks ja muutus paikseks. Meduusidel ei olnud ka aju. Nemad said elus hästi hakkama närvivõrgustiku abil. See pea. Juba sündimisel oli see liiga suur. Inimest polnud just kerge sünnitada. See liiga suur aju. Teadmiste salvesti, ülisuur nagu jääaegse hiigelhirve sarved, mammuti võhad, mõõkhammastiigri kihvad. Kuri saatus. Umbtänav. Millalgi. Mis sellest kasu oli? See teadmiste hunnik. See, mida me ei teadnud, ja see, mida me veel ei teadnud, ja kõik see, mida me tulevikus võiksime teada saada. Korrapäratu umbrohi. Siin ei aidanud mingi täienduskoolitus. Miski ei aidanud järjele. Kõik muutus aina komplekssemaks ja keerulisemaks.
  • Judith Schalansky, "Kaelkirjaku kael", tlk Eve Sooneste, 2012, lk 135

Luule

Vana aeg on hauda läinud,
ohakad tal surnusärgiks,
takjad kasvand kirstuks ümber,
nõgesed tal kirstukaaneks.

• Friedrich Russow, "Näe imet" (1854). Rmt: "Eesti luule. Antoloogia aastaist 1637-1965". Koostanud Paul Rummo. lk 61

Rukkis võtab võimust luste,
odras nõgikatk,
kaeras lokkab kõige kiuste
vaid harakalatv.

• Janka Kupala, "Laul sünnimaast"

Ma kardan, et lõhute peegli.
Teid on palju ja rohkem veelgi.
Tõsiolemist varjab sirm
lillekirjane nii nagu muudel.
Aga umbrohi kasvab te luudel.
Teie suudel on surmahirm.

• Mari Vallisoo, "Kõnelus peegli ees". Rmt: "Mälestusi maailmast", Tartu: Ilmamaa, 2015, lk 94-95

Me saime
endile pulstunud maalapi,
undnägeva Tuhkatriinu.

Äkkjulguses kiskusime magajalt teki,
raputasime sealt maha võilillede valetaalrid,
sööstsime hävitama takjaelevantide armeed;
mahanotitute hiigelkõrvade varjust
rookisime välja kassitapp-salasepitsejad, teeleht-tuiutajad,
maavits-keelekandjad.

• Helvi Jürisson, "Georgicon" 1 kogus "... ja pikkamisi roheldub maailm" (1989), lk 75