Mõrsjalinik

"Mõrsjalinik" on Karl Ristikivi romaan, mis jutustab Siena Katariina elulugu ja alustab Ristikivi ajalooliste romaanide sarja elulugude triloogiat. Raamat ilmus Lundis Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastusel aastal 1965. Eestis ilmus raamat 1992. aastal Eesti Raamatu väljaandes Reet Neithali järelsõnaga.

Tsitaadid Eesti Kirjanike Kooperatiivi väljaandest, Lund 1965.

[Lapa:] Tõsi küll, me näeme sageli, et vagad inimesed ja isegi süütud lapsed peavad kannatama. See on siis nähtavasti nii, aga ma küsin ometi: Kas see peab nii olema? Ma ei usu, et keegi saaks mulle vastata või et ma sellest aru saaksin. Sellepärast ei saa ma ka kunagi aru Katarinast. On, nagu oleksin saanud lapse, kes on mulle nii võõras, et ta algusest peale räägib võõrast keelt. (lk 94)
Keegi ei teadnud, kuidas veetis Katarina karnevaliöö, kellelgi polnud ka selle vastu suuremat huvi. Igaüks oli huvitatud sellest, kuidas möödus see öö väljas — tänavail, platsidel ja lõbustuskohtades, ja see huvi oli omajagu segatud hirmuga. Oli teada, kui kergesti võis rõõmupidu muutuda vihapiduks ja veiniojad asenduda vereojadega. (lk 103)
[Katarina:] "Aga nüüd on Kristus mulle ütelnud, et kui ma tahan teda armastada, pean armastama ka kõiki ta teisi lapsi. Kuidas võikski Lunastaja, kes ise on armastus, võtta oma lastele võõrasema, kes neist üldse ei hooli!" (lk 122)
[Katarina:] Kui me ütleme valgus, siis mõtleme tule või päikse valgust, — aga mis on see võrreldes taevase valgusega, mis ei paista ainult silma, vaid otse inimese hinge? Me räägime kullast ja kalliskividest, kui tahame edasi anda taevase linna rikkust, aga tõepoolest ei ole seal ei kulda ega kalliskive, mis on ainult tühjad kestad, vaid midagi muud, mille jaoks meil ei ole sõnu. Ja kui tahaksin edasi anda Jeesuse sõnu, saaksin teha seda ainult puuduliku inimese keelega. (lk 123)
[Jacopo:] See on nii imelik! Niipea kui katsun mõtelda oma eksimustele ja pattudele, segab mind, et Katarina kogu aeg mu juures palvetab. On nagu püüaksin oma nägu vaadata veepeeglis, aga mu tütre käsi paneb kogu aeg selle pinna virvendama, nii et ma midagi selgesti ei näe. (lk 128)
[Lisa:] Ta elas meie hulgas, aga meie ei tundnud teda ära. Meile oli ta ainult väike õde, ei midagi muud. Isegi hiljem, kui ta mulle nii mõndagi avaldas sellest armust, mis talle oli osaks saanud, ei suutnud ma seda täielikult mõista. Alles siis, kui tuli aeg, mil ma pidin temast lahkuma, hakkasin natuke rohkem taipama. Ta oli meile liiga lähedal, et me teda selgesti oleksime näinud. (lk 142)
[Lisa:] Ükski värav ei ole nii valge, et koer selle juures jalga ei tõstaks. (lk 144)
[Lisa:] Imed ei sünni ometi ilma mingi tagamõtteta. Nad on vajalikud neile, kes teisiti ei näe — või ei taha näha. (lk 148)
[Bartolomeo:] Keiser Karl võib olla küll nõrga käega ja nõrga loomuga, aga et ta on tark ja õpetatud mees, seda tunnistavad kõik. Seda näitab seegi, et ta kunagi ei seganud ennast meie asjadesse, isegi siis mitte, kui seda vaja oleks olnud. Sest Itaalia linnade vahel kohut mõista ei soeta kohtunikule mitte ühe vaenlase, vaid kaks. Ja et temast polnud meile seda abi, mida olime lootnud — sellest pettumusest peame omal jõul üle saama. Tal polnud ju siin midagi võita, ja targasti tegi ta, kui läks tagasi Böömimaale oma raamatute juure. Sienat aidata — see on nagu sõelaga vett kanda. (lk 163)
[Bartolomeo:] Tegelikult ei ole nüüd enam ei keisrit ega paavsti. Keiser istub oma lossis pimedal Böömimaal ja paavst saadab ainult oma prantslastest maksunõudjad, keda alati isegi Rooma sisse ei lasta. Ainult Toskaanas on kõik vanaviisi, linn võitleb linna, partei partei vastu. Keiser ei suutnud meid aidata, vaevalt suudab seda ka paavst. Ma ei kahtle, et mu õel Katarinal on lõpuks õigus oma silmad sellest maailmast kõrvale pöörata. (lk 163-164)
Alles palju hiljem võis Katarina rääkida oma pihiisale, mis ta oli üle elanud oma haiguse ajal. Ta hing oli tõepoolest kehast lahkunud ja võinud pilku heita kõigele sellele, mis ootas inimesi sealpool piiri. Ta oli näinud kõiki põrgupiinu, mis ootasid patuseid. Ta oli läbi käinud purgatooriumi kannatustest ja lõpuks jõudnud paradiisi, kus ta oli kohanud oma peigmeest palest palgesse. Juuresolejate meelest oli see olnud ainult üks silmapilk, mil näis, nagu oleks haige juba hinge heitnud, aga meie aeg ei ole Jumala aeg. Katarinale oli see tundunud nii pikk, et ta ei uskunud oma silmi, kui ta ennast jälle oma endises voodis leidis ja samad inimesed ta ümber olid.

Kui ta jutustas sellest, mis ta oli näinud, tundus see vend Tommasole mõnigi kord tuttav, ja varsti selgus talle, et ta oli sellest lugenud Dante "Komöödias", mida järeltulev põlv jumalikuks oli nimetanud. Aga Katarina ei võinud seda kunagi lugenud olla — ta lugemaõppimine oli katkenud breviaariumi esimesel leheküljel. (lk 170)

[William Fleete:] Mis tähendas see vaesele talumehele, kas need olid Visconti, Malatesta või paavsti sõjamehed, kes ta loomad tapsid, ta maja põletasid, ta naise ja tütre häbistasid. Polnud mingit vahet, kas need olid ühe või teise isanda teenrid, või lihtsalt mägedest tulnud röövlid. Mis jäi talle sel puhul üle muud, kui isegi põgeneda mägedesse ja ühineda mõne röövlisalgaga? (lk 184)
[Katarina:] Tõepoolest, mida muud, paremat ja suuremat võiksingi soovida, kui ainult korraks pimedat ööd valgustada. Kes on kunagi suutnud korda saata midagi muud? Kõik märtrid ja pühakud pole suutnud rohkem teha kui ainult korraks leegitseda. Ainult Jumal on igavene valgus — kes suudaks ennast temaga mõõta! (lk 196)
[Raimondo di Capua:] Põhjuseta ei ole apostel ette kirjutanud, et koguduse ees olgu naine vait. Mõnigi kord on mulle tundunud, et ta väga hästi oleks võinud seda seadust ka väljapoole laiendada. (lk 199)
[dr Anselmo:] See on ju üks üsna tavaline ilmalik õde, kes üldse pole võimeline aru saama, veel vähem rääkima kõrgemaist teoloogilistest küsimustest. Ta ainsad [[teadmine|teadmised on pärit breviaariumist ja liturgiast, ja ta kordab neid lauseid nagu lind, kes on rääkima õpetatud. Mis hädaohuks saab olla üks selline lihtsameelne naine? Hädaohtlikud võivad olla need vennad, kes talle on külge luuletanud suure tarkuse ning jumalikud ilmutused, ja siis neid oma väljamõeldud jutte levitavad. (lk 201)
[Katarina Raimondole:] Isa, kas oled sina see, kelle Püha Jumalaema mulle uueks õpetajaks ja pihiisaks on saatnud, või pean kedagi teist ootama? (lk 203)
"Kui Kirik on kokkulangemise hädaohus ja kurat ise pakub oma õlga toeks, et lagi sisse ei langeks, ei ole meil õigust ta abi tagasi lükata," ütles Pesaro piiskop. (lk 212)
[Katarina:] Saatan oskab alati inimeste silmi moonutada ja oma tegusid Issanda omade vahele poetada. Seepärast ei oska me kunagi omast jõust hea ja kurja vahel vahet teha. Ja kui me näeme, et see, mida me heaks peame, ei õnnestu, kaotame julguse ja lööme taganema. Ometi peaksime teadma, kui sageli rääkisid ka Jeesus ja tema jüngrid kurtidele kõrvadele. Mitte see ei ole tähtis, mis me korda saadame, vaid see, mis me püüame. (lk 234)
[John Hawkwood:] Kui ei ole sõda, olen rahuarmastaja mees ja mulle meeldib rohkem raha eest osta kui väevõimuga võtta. (lk 237)
[John Hawkwood:] Pealegi on Itaalia kaupmehed nii kavalad, et on parem ennast nendega mitte liiga tihedalt siduda. Prantslased on ausamad ja rumalamad, sellepärast hoian alati nende poole. (Inglased on liiga ausad ja liiga rumalad, mispärast ka nendega pole midagi peale hakata.) (lk 240)
[John Hawkwood:] Ja nad ütlevad, et John Hawkwood — krahv Aguto — on ainult toores röövlipealik! See näitab, et nad ei tunne mind. Keegi pole mind kunagi tundnud, mitte keegi peale ühe naise, keda ma kunagi ei ole näinud. (lk 242)
[Kardinal Robert:] Lained võivad tõusta kõrgele ja palju vahtu tekitada, aga nad kaovad. Ainult kalju püsib. (lk 260)
Aga kui Pietro Casarmana paavsti ette ilmus, pöördus see ta poole kohe tõreda küsimusega:

"Kuidas võisid maha jätta oma karja just sel ajal, kui talle kõige rohkem on juhatust ja kaitset vaja? Mees jääb oma naise juure ka vaesuses ja hädas ega jäta teda maha, kui ta nägu kortsu läheb. Samal viisil on piiskop oma koguduse külge laulatatud."

"Miks siis teie, kõigepüham isa, ei lähe tagasi oma mõrsja juure, kellest ilusamat ja rikkamat ei ole kogu maailmas?" küsis Pesaro piiskop nii vaikselt, et vaevalt keegi peale paavsti teda kuulis. (lk 268)

[Gregorius:] Uued päevad ja uued ööd võivad tulla. Aga Issand on tõotanud, et ei pea lõppema ei külv ega lõikus, ei külm ega soe, ei suvi ega talv. Ja kui meie usk ähvardab meid maha jätta, saadab ta meid õpetama mõne oma kõige väiksemaist lastest. Mitte alati ei julge me kindlad olla, et me nad ära tunneme. Kaini märk oli kõigile nähtav, aga Kristuse armastuse tunnus jääb nii mõnigi kord inimeste silmadele nähtamatuks.

Tema armastus on aga meie juures kõigi aegade otsani. (lk 300)

Mõrsjalinik

Välislingid