Sõel

Clara Peeters (1582-1636), "Vaikelu kaladega", s.d.

Alexander Adriaenssen (1587–1661), "Köögivaikelu kassiga", s.d.

Firmin Baes (1874-1943), Petite fille du Condroz, s.d.

Piibel

Sõela raputades jääb peale räbu,
nõndasamuti jääb inimese saast tema mõtteisse.

• Jeesus Siiraki tarkuseraamat 27:4

Luule

Booraksis, valges arseentrioksüüdis,
lubjas, mis kustutamata, ja pigis,
sulanud tinas, arseendisulfiidis,
rasvas, tõrvas ja varvaste higis,
saastas ja solgis, roisus ja rögas,
pidalitõbiste jalgade uhtmes,
huntide, rebaste sapilögas,
kõõmas ja kaapeis, taldade pühkmeis,
rästiku veres ja mürgiski veel
keegu kadeda laimaja keel!
/---/
Kui teil on nõristuseks kurn või sõel
või kui te püksipõhi kulund võrguks,
siis tehke, et need maiuspalad nõrguks,
ja saadud segus keetke keel, mis õel.

• François Villon, "Ballaad kadedaist keeltest". Tõlkinud Johannes Semper. Rmt: Keskaja ja vararenessansi kirjanduse antoloogia. Eesti Riiklik Kirjastus 1962, lk 471-472; F. Villon, "Testament". Vagabund 1997, lk 45-47

Sa tõused voodist, unine ja õel,
ning märkad: sajab. Valgus on veel kasin.
Pliit suitseb. Kell ei käi, ning nagu sõel
vett laseb läbi vana kohvimasin.

• Betti Alver, "Kuri päev". Looming 1/1939, lk 5

iga kild mu toas teab kuidas asjad tegelikult on
tõde on mind tapnud
valgus kõiksugu jampsi luuletanud
valetanud surmahaava synnimärgiks
käerauad käsipuuks
sõelakese sydameks

• Triin Soomets, "* mõra roostetab randmes" kogus "Valitud omadused" (2016), lk 121

Vanasõnad

• Uus sõel varna, vana seina äärde.
• Varga vargus kaob kui vesi sõelast.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

• Seitse tähte taevasõelas.
  • Eesti vanasõna