Võõrasema

Proosa

Nii vaataski viiuli ja vaeselapsega mees ringi ja tema kerglane pilk jäi peatuma peretütrel Emilial, väga priskel ja valgetverd neiul. Saigi sellest väga valgetverd peretütrest võõrasema väga mustaverd ja tõmmu nahaga vaeselelapsele. Võõrasema otsekui muinasjutu mõõdu järgi, ainult selle vahega, et ilusates muinasjuttudes on kõik kurjad võõrasemad süsimustad ja head vaesedlapsed heledatverd. Aga see polnudki ilus muinaslugu, otse vastupidi. Nelja-aastasena pandi poiss seakarja. Oh, uni oli nii magus, kõht nii tühi, emis nii tige ja vihm nii külm! Kui isa katsus lapse eest välja astuda, löödi tema astumine väga järsult tagasi: "Kes siis koduväi sõna peab kuulma? Ise talusse sööma tulnud ja veel logardigi kaasa toonud." Heleda peaga ja kristliku meelelaadiga võõrasema ajas seitsmeaastase Juhani päriselt majast välja. Kõige halvemadki inimesed ei saa tõendada, et just purupaljalt. Mullused pastlakesed olid ikka jala otsas, hilbud ümber ja kummaski peos suur koorega kartul, sest oli sügisene aeg, vihm ja vilu, olgu pealegi vaesellapsel suu-südame soojendamiseks kaasa võtta... Ja seasöögi pada parajasti kuumi kartuleid ääreni...
- Leida Kibuvits, "Soomustüdruk", 1986, lk 9-10

[Katarina:] "Aga nüüd on Kristus mulle ütelnud, et kui ma tahan teda armastada, pean armastama ka kõiki ta teisi lapsi. Kuidas võikski Lunastaja, kes ise on armastus, võtta oma lastele võõrasema, kes neist üldse ei hooli!"
- Karl Ristikivi, "Mõrsjalinik", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1965, lk 122

Oma ema vits ja võõrasema võileib on üks.
Parem oma ema vits (põlenud kooruke), kui võõrasema võileib.
Võõrasema puuakse võlla, oma tõstetakse taeva.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Friedrich Reinhold Kreutzwald, "Võõrasema", rmt: "Eesti rahva ennemuistsed jutud"
Silvia Rannamaa, "Kasuema"
Fay Weldon, "Võõrasema päevik". Tõlkinud Faina Laksberg. Varrak 2009