Peder Severin Krøyer, "Neli last einet võtmas" (1877)
Carl Larsson, "Brita, kass ja võileib" (1898)
Fritz Syberg, "Pruukost" (1906)


Proosa

muuda
  • Kuid ega ta ei osanud seletada paljusid asju, näiteks sedagi, miks armastati võileibu, kus olid üksteise otsas tuurakala, šveitsi juust, keel, toores hakkliha ja vene majonees, — nagu neid kalli restorani menüükaardil delikatessi pähe pakuti. Ja ometi külastajad tellisid neid. Võta kust otsast tahes — neid kombineeritud absurdsusi, mida sassis ja sõlmes inimkond välja pakub, on rohkem, kui sa neid jagada jõuad.
    • Saul Bellow, "Mr. Sammleri planeet", tlk Enn Soosaar, LR 8-11 1973, lk 34-35


  • [Serafine von Uberwald:] "Me ootasime mõnda rohkem... kogenud... diplomaati."
"Oh, ma oskan õhukesi kurgivõileibu ulatada nagu nalja," ütles Vimes. "Ja kui on vaja kullapaberis šokolaadikuule kuhja seada, siis olen ma just õige mees."
  • Ta muidugi armastas Sybilit hulluseni, aga ta oli paratamatult märganud, kuidas viimasel ajal tema peekoni, lehtsalati ja tomatiga võileib ei olnud enam, nagu see oli traditsiooniliselt olnud, peekoni, tomati ja salatiga võileib, vaid sellest oli saanud salati, tomati ja peekoniga võileib. Muidugi oli see kõik tervislikkuse pärast. See oli vandenõu. Miks pole avastatud ühtegi köögivilja, mis oleks tervisele kahjulik, ah? Ja mille poolest sibulakaste nii kahjulik on? Seal on ju sibulad sees? Need panevad ju peeretama? Need on ju tervislikud? Vimes oli kindel, et on seda kusagilt lugenud.
    • Terry Pratchett, "Tubakas", tlk Allan Eichenbaum, 2012, lk 10-11


Ma ei tea, miks see nii on, võib-olla on asi minu vanuses, võib-olla treeningukoormuses, võib-olla elutseb mu soolestikus mingi tundmatu parasiit, aga mul on kõht kogu aeg tühi. Nii on see alati olnud. Kui ma väike olin ja õhtupalvet lugesin, siis kujutasin sageli ette, et Jeesus teeb mulle sändvitši, arvestades selle mehe toitlustajaannet, mõtlesin ma, peaks ta oskama vägevaid sändvitše teha.
  • Peter Høeg, "Elevanditalitajate lapsed", tlk Ene Mäe, 2012, lk 232


  • Ilma igasuguse kahtluseta on võileib pikkpoisiga üks kõige paremaid asju, mida keegi iial-iial-iial süüa võib. Ma ei taha kamandada, aga minu jaoks peab sellele olema paksult peale määritud täisterasinepi ja majoneesi segu, ükskõik millist leiba-saia sa siis kasutad - ja mina kasutan (vt eelmist lehekülge) Ida-Euroopa stiilis tumedat rukkileiba, mis on täis tipitud lõhnavaid köömneid.

Luule

muuda

Ema mudilasi teele seab,
paitab, tõreleb ja silmas peab,

kas on korras sukad, pihikud,
kas on kaasas koolivihikud.

Võileib pauna, suudlus palgele.
Anna, väänkael, valu jalgele!

Leib ja suudlus - õnne alammäär.
Sooja sõnata jääb tuimaks leivakäär.

Süda panetub, kui päeva alata
tihti ilma leivapalata.
...
et ei kuivaks rõõmu lättesoon,
et ei puuduks lihtne reisimoon -

võileib pauna, suudlus palgele.
Nendest inimlaps saab jaksu jalgele,

jaksu jalgele ja jõudu hingele,
toitu kärsitule pingele.


Vanasõnad

muuda
  • Oma ema vits ja võõrasema võileib on üks.
  • Oma taadi põlenud kooruke on parem kui võõra võileib.
  • Parem oma ema vits (põlenud kooruke), kui võõrasema võileib.
  • Sool ja sabata silk on vaeslapse võileib.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929


Kirjandus

muuda
  • August Sang, "Võileib suudlusega. Luuletusi 1956-1962", Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1963
  • Octav Pancu-Iaşi, "Võileivad suve ja tuulega", rumeenia keelest tõlkinud Natalie Alver ja Thelma Tali, 1976
  • Salme Masso, Olga Relve, "Võileivad", 1977
  • Tarmo Vaarmets, "Võileib võimleb", 2019

Vaata ka

muuda