Heaoluühiskond

Proosa

• Nüüdisaja heaoluühiskonnale on tervikuna tunnuslik vanadusest ja surmast võõrandumine. Moodne linlik kultuur tõrjub surma kuhugi taamale, samas on surm kogu aeg kohal: laste arvutimängudes, filmides, kollase ajakirjanduse esikülgedel. Surm müüb, ajab adrenaliini üles, aga kui ta lõpuks meid endid lähedalt puudutab, siis me ei oska käituda, ei oska lähedastele või kolleegidele kaastunnet avaldada.
  • Marju Kõivupuu, intervjuu: Jaan Lahe, Surmast: intervjuu Marju Kõivupuuga, Kirik ja Teoloogia, 20. jaanuar 2012

• Kurb öelda, aga Taani heaoluühiskond ei jaotu võrdselt. Mõnes kohas puudub see täiesti, ja näiteks mind varitseb alatasa näljasurm.

Ma ei tea, miks see nii on, võib-olla on asi minu vanuses, võib-olla treeningukoormuses, võib-olla elutseb mu soolestikus mingi tundmatu parasiit, aga mul on kõht kogu aeg tühi. Nii on see alati olnud. Kui ma väike olin ja õhtupalvet lugesin, siis kujutasin sageli ette, et Jeesus teeb mulle sändvitši, arvestades selle mehe toitlustajaannet, mõtlesin ma, peaks ta oskama vägevaid sändvitše teha. (lk 232)

• Peter Høeg, "Elevanditalitajate lapsed", tlk Ene Mäe, 2012