Marju Kõivupuu

Marju Kõivupuu (sündinud 14. novembril 1960 Võrumaal) on eesti filoloog, kultuuriloolane, kirjanik ja folklorist.

Marju Kõivupuu 2014. aastal

Artiklid ja esinemised

• Tõeliste traditsiooniliste matuste pidamine on ka prestiižiküsimus. Põhja- ja Kesk-Eesti matustel käinud vanem Võrumaa inimene lausub sageli, et "sääl es olõki medägi, aeti inne niisõma nigu pini auku". (lk 58-59)
  • Marju Kõivupuu, "Ristipuud Lõuna-Eesti matusekombestikus", Akadeemia, nr 1, 1997, lk 35–61

• Kultuuripärand on ideoloogiliste ja poliitiliste valikute küsimus. Liiga tihti kurdame, et võõras keel, võõrad kombed ja tavad tulevad ja tõrjuvad meie oma keele ja kultuuri tagaplaanile või sootuks välja. Ühed või teised kombed ja tähtpäevad, mida ühe või teise rahva juures tähistatakse, et tõrju meie kultuurist ise midagi välja, seda teeme meie, eelistades rahvusvahelisi ja atraktiivsemaid oma tavadele.
  • Marju Kõivupuu, "Pärijata pole pärandit", KesKus, mai 2013

• Eesti piirkondlike keelte kasutamine jumalateenistusel on mu meelest täiesti põhjendatud, sest annab kiriklikule talitusele täiesti teistsuguse koloriidi, muudab selle palju inimlikumaks ning omasemaks.
  • Marju Kõivupuu, "Murdekeelne jumalateenistus sobib kirikusse", Eesti Kirik, 29. august 2012

• Me ei võta ühiskonnas piisavalt aega arutada, miks ajaloos toimunud sündmused on niisugused nagu nad on ja mis on nende põhjused. Võimalik, et peame sajanditagused sündmused praeguste teadmiste-arusaamade kohaselt lahti seletama, aga paraku ei saa me ajalugu tsenseerida.
• Võtame näiteks svastika, viisnurga või – vabandage väljendust – kaabu ning mõtleme, mida see praegu meie ühiskonnas sümboliseerib ja mida see sümboliseeris veel 5–10 aastat tagasi ja kui lihtne on sealt mitte kaugemale mõelda – et kui sa kannad oma sügismantli juurde kaabut, siis järelikult sa mõtledki samamoodi.
• Kui me püstitame linna- või maamaastikule kujusid või mälestusmärke ja -tahvleid, siis me loome kuvandi või tõstame eeslavale solistirolli isikuid, keda me oma aja- ja kultuuriloos peame oluliseks. Nad on ühel või teisel viisil midagi muutnud. [---] Me eeldame, et need inimesed, keda me n-ö eeslavale tõstame, on positiivsed kangelased. Aga see, mis ühele sotsiaalsele grupile on positiivne, võib olla teisele negatiivne.
• Meil on olemas kollektiivsed isiklikud traumad ja nende pidev ülekordamine tekitab ka küsimuse, kui kaua me neid n-ö kohvreid kaasas tassime. Mingil hetkel võiksime minevikust õppida ja mitte unustada, aga mitte ka pidevalt meelde tuletada. Kollektiivne süü või selle lunastamine on ka uute konfliktide ja süütegude katalüsaator.
• Ma olen üliõpilastega folklooriloengutes nendel teemadel arutlenud ja mõnelgi juhul on välja koorunud mõte, et etnilised naljad on siiski igand ja neid teevad inimesed, kellel endal ei ole just väga kõrge vaimne tase.
• Naljad võiks jääda, aga kaduda võiksid stereotüübid, et kui sa oled sellist nahavärvi või sul on selline sotsiaalne staatus, siis sulle omistatakse ilma sind tundmata teatud isikuomadused või käitumismallid.
• Enne kui me hakkame n-ö kala veest välja võtma, sest tal on seal külm ja märg, küsime, kas kala seda ikkagi soovib. Püüame teha seda, mis aitaks teistsugusest kultuurist tulnud inimestel tunda end hästi. Me ei tea seda tegelikult. Me lähtume oma stereotüüpidest ja ei tea seda.
  • Marju Kõivupuu, "Me ei saa ajalugu tsenseerida", ERR/Vikerraadio "Vikerhommik", 13.06.2020

Intervjuud

• Nüüdisaja heaoluühiskonnale on tervikuna tunnuslik vanadusest ja surmast võõrandumine. Moodne linlik kultuur tõrjub surma kuhugi taamale, samas on surm kogu aeg kohal: laste arvutimängudes, filmides, kollase ajakirjanduse esikülgedel. Surm müüb, ajab adrenaliini üles, aga kui ta lõpuks meid endid lähedalt puudutab, siis me ei oska käituda, ei oska lähedastele või kolleegidele kaastunnet avaldada.
  • Marju Kõivupuu, intervjuu: Jaan Lahe, "Surmast: intervjuu Marju Kõivupuuga", Kirik ja Teoloogia, 20. jaanuar 2012

• Me kõik soovime kuhugi kuuluda, vajame müütilist Oma Lugu, soovime rohkemal või vähemal määral teistest eristuda. Kultuuriline mitmekesisus on ka üleilmastuvas maailmas sama vajalik kui näiteks elurikkus looduses – iga keele kadumisega kaob selles keeles loodud vaimne maailm, mõtlemise eripära, lood ja laulud. Suuresti seetõttu võib väita, et 21. sajand on ka kultuuripärandi väärtustamise sajand – üleilmastumine mõjub väikestele kultuuridele surmavalt. Ja lõpuks – eks meie tänane maailm tugineb rohkem või vähem eelläinud põlvede väärtustele ja hoiakutele.
• Ükski asi iseenesest ei ole hea ega halb, lihtsalt ühe või teise mõõdutundeta tarvitamine – loodusressursside raiskamine, ülemäärane digimaailma kummardamine, päris elu eest digimaailma põgenemine – ei ole mõistlik.
  • Marju Kõivupuu, intervjuu: Iiris Viirpalu, "Folklorist Marju Kõivupuu: "Me kõik vajame Oma Lugu", Edasi.org, 20. mai 2020

• Ma tegin siin kunagi koolitust õpetajatele mardikommetest, tegime seda Vabaõhumuuseumis. Ma olin just napikalt Tallinnasse tulnud – ja tulevadki päriselt mardisandid pimedas ja ongi pime ja porine. Ja siis üks koolitaja, kui nad hakkavad seal laulma ja kargama, hüppab püsti ja tõsiselt kiljub, et pange elekter põlema! Ta ehmus! Ma vastu, et muidugi, et just 16. sajandi Eesti külad olid maksimaalselt elektrifitseeritud. See on see sama asi, et me kujutame ette, et meil on mingid ülestähendused Jakob Hurda aegadest. Aga kas me suudaks seda mõista? Ma arvan, eriti mitte. Need on niisugused asjad, ma võin seda kirjeldada, aga seda tunnet päriselt ikkagi kätte ei saa.
• Naabritädi käis ja küsis, et kas see laps teil midagi muud ka teeb, kui istub poti peal ja loeb? Aga ma tabasin selle nipi ära, et kui sa istud poti peal, siis seal ei puutu sind mitte keegi. Poti pealt ei aeta ära. Saad rahulikult lugeda.
• Minu linnad olid rohkem Läti poole, sest Valga oli piirilinn ja Aluksne oli linn ja Cēsis oli linn ja Riia oli linn. Tallinn oli ikka väga kaugel. (Naerdes:) Minu jaoks oli kõige kohutavam asi rong. Valgas oli neil pesa ja see oli kohutav. Ja auruvedurid olid koledad, neid oli liiga palju. Neid oleks võinud vähem olla. Ma mäletan ka jäätist. Väga palju oli selliseid asju, mida maal ei olnud. Letile oli kirjutatud "munakoore jäätis". Ma itsitasin, ma ju teadsin, misasi on munakoor. Siin linnas söövad sellist asja? Nojah, tegelikult oli muna-koore jäätis. Riias oli loomaaed ja mul isa oli bussijuht. Ma püüdsin temaga hästi palju kaasa sõita.
• Aga minus räägib ju ka lätlane. Kui sa küsid, et mis vahet on minu sellel jalal, kus on kuus varvast ja sellel, kus on viis, siis ma ütleks, et lätlasel on natuke rohkem selgroogu ja mitte nii väga soovi meeldida kõikidele. Eestlane püüab hästi meeldida, me püüame suurtelt ja vägevatelt heakskiitu saada. Olümpiamängud ja filmifestivalid, kõik tehakse selleks, et eestlased tooksid sealt ära esikohad. (Hüüatab:) Aga neid ei tehta selleks! Eestlase kinnismõte on, et meie oma peab olema parim. Teine koht on juba... Eh, siis sa oled fucking luuser. Vabandust.
  • Marju Kõivupuu, intervjuu: Juku-Kalle Raid, "Professor Marju Kõivupuu kui kolmainsus - võroke, lätlane ja eestlane", Kes-Kus, juuli/august 2021