Proosa muuda

  • On tõepoolest jultumus omistada üksikindiviididele liigitäius. Tsensor on üksikindiviid, ajakirjandus aga kehastab endas liiki. Meile kirjutate te ette usaldamist, ja usaldamatusele annate te seaduse jõu. Te olete oma riigiasutustest nii heal arvamusel, et teete vaesest surelikust ametnikust pühaku ja lasete tal teha võimatust võimaliku. Kuid te ei usalda niigi palju oma riiklikku organismi, et kardate eraisiku isoleeritud arvamust, kuna vaatate ajakirjandusele kui eraisikule. Teie arvates puuduvad ametnikel täiesti isiklikud motiivid, nad justkui saaksid tegutseda viha kandmata, kiretult, piiratuse ja inimlike nõrkusteta. Aga impersonaalset – ideesid – kahtlustate te selles, et nad on tulvil isiklikke salasepitsusi ja subjektiivset alatust.




  • Inimkultuur areneb kahes suunas, ühelt poolt luuakse isik kõigi tema seaduslikkude õiguste ja kohustega, teiselt poolt muudetakse see isik avalikuks laadaloomaks, kelle kallal võib käperdada igaüks, kel aga süda kutsub. Viimase arengu eest hoolitseb ajakirjandus.


  • Sovettide ajakirjandus, seega ka Poola ja teiste vasallriikide ajakirjandus, töötab üsna primitiivse mehhanismi abil, mis toetub põhimõttele: on kaks või kõige enam kolm nurklauda, mille abil aetakse jutti iga leheuudise, iga rubriigi, iga foto, iga arvamusavalduse telg. Ajakirjandus kolmnurkse joonlaua abil, mille võib saada kirjatarvete poest Jeruusalemma allee ja Nowy Świati tänava ristumiskohalt. Miski ei või olla tervikuna uus, kõik peab olema muutumatu reegli variatsioon. Kui juttu tuleb sipelgatest, siis mõeldakse nende all konkreetselt sipelgaid kas kapitalismis või sotsialismis; kui kirjutatakse heegeldamisest Poolas, siis vastavalt heegeldamisest enne või pärast sõda. On ka mall, mille abil saab Rahva-Poolat võrrelda sovettide riigiga: selle võrdluse tulemus on paika pandud igaveseks, see tähendab, et nende juures on kõik imeline, meie juures aga on asjad perses, ent kui meiegi juures hakkab kõik olema imeline, ainult et keegi ei tea, millal, sest kui keegi teaks, siis tuleks mõõtevahend minema visata, millest aga ei tohi isegi mitte mõelda.


  • Kõike, mida oli vaja teha, tegi Sevastjanov suure õhinaga. Sellepärast, et seda tööd tegi ta "Sirbi ja Vasara" heaks.
"Sirp ja Vasar"! Imeline, võimas maailm! Trükisõna kuningriik! Alles nüüdsama istus vestekirjanik Vadim Železnõi tindise laua taga, seljas uus ja uhke kägisev nahkkuub, ja kirjutas - kirjutas ja tõmbas maha, kägardas kokku ja viskas paberikorvi... ja juba viiakse paberilehed tema käest alla trükikotta; mustas kitlis tähtsa näoga laduja, hõberaamidega prillid ninal, asetab need lehed enda ette, laob seatinast mutukaid vinklisse, valab vestekirjaniku loomingu seatinast ridadesse ja seob vilunud käega nööri ümber; trükimasin müriseb ja tema lame tiib laksub; ekspeditsiooni määrdunud letile kerkivad niiskete ajalehtede virnad; ajalehepoisid jooksevad õhtusele tänavale ja hõikavad:
"Homne "Sirp ja Vasar", Tšitšerini kõne, dokitööliste streik Inglismaal, Vadim Železnõi uus veste!" (lk 21)
  • Toimetuses oli veel igasuguseid inimesi - kohalike uudiste rahvas väntas telefoni, kogudes materjali kroonika jaoks, nägusad masinakirjutajad klõbistasid masinal, tulid tööliskirjasaatjad ja istusid laua taha sõnumit kirjutama. Sevastjanovile tundus, et vaimukas vestlus ei lakka toimetuses hetkekski - räägiti uudiseid, anekdoote ja mitmesuguseid huvitavaid lugusid, naerdi ja vaieldi. Töö ei olnud siin üldse kohustus, vaid nauding, - töö oli siin imekaunis eluprotsess, endastmõistetav nagu hingamine.
Ühesõnaga, ta armus ajalehesse jäädavalt, kõige armsamaks lõhnaks sai talle trükivärvi lõhn, kõige tähtsamaks hooneks maailmas see maja, kus asus toimetus. (lk 23)
  • Veera Panova, "Sentimentaalne romaan", tlk Maret Käbin, 1961, LR 20/21


  • Ja eriti peaks siin rõhutama ka ajakirjanduse osa. Hää küll, see tõi kaasa selle kaksikmoraali. Juhtkirjas oli meil loosungiline propaganda, aga tegelikkuses kasutasime siiski need võimalused ära, et jääda püsima, jääda iseendaks. [---] Suutsime siiski ka tõtt rääkida, küll varjatud kujul. Jäädi siiski inimeseks, kes väärib oma riiki, vabadust ja rahvust. See oli väga raske tee.




  • Enamik 20. sajandi sõdadest said alguse valedest, mida võimendas ja levitas meie tavapärane ajakirjandus. Selle peale võib öelda: "Jube lugu küll, et asjalood niimoodi on -- hirmus, et kõik need sõjad algavad valedest." Aga mina ütlen, et ei, see on suurepärane võimalus, sest see tähendab, et inimesed oma põhihoiakult ei salli sõdu ja neid tuleb valede abiga sõtta kista. See tähendab, et meid saab rahusse "tõetada". Ja see annab põhjust suurteks lootusteks.


  • Nii mõnigi teater näib elavat enda loodud turundusmullis, lojaalsete teatrisõprade imetlusega vooderdatud kriitikavabas enesekuvandis, millele adekvaatset tagasisidet väliskeskkonnast ei saada. See on ühelt poolt tingitud sellest, et suurematel teatritel on võimas turundusmasin, mis lisaks teatrite kunstilisele juhtimisele on allutanud ka päevalehtede kriitikaküljed. Teiselt poolt on see aga seotud ka hälvetega kultuuriretseptsioonis. Selle ilmekaimaks näiteks on tõik, et isegi rahvusringhäälingu päevauudised on kaasatud teatrite turundusskeemi. Ajakirjanduseetika koodeks keelab avaldada uudiste rubriigis reklaami (p 6.1), samuti ei ole lubatud ajakirjanikul olla kajastatava institutsiooni teenistuses (p 2.3). Kui teater saab oma kohustusi mitte tundvalt meedialt nii jõulist kriitikavaba promo, siis pole ka ime, et teatrite enesekuvand on ebaadekvaatne ja nartsissistlik.
  • Meedia üldise kultuurilembuse taustal igatsen näha kultuuriajakirjandust, mis oleks kultuuri institutsioonidest emantsipeerunud samal moel, nagu on hea poliitikaajakirjandus sõltumatu erakonnist.
  • Kultuuriajakirjandus peaks kaasa aitama loovmõtlemise demokratiseerimisele, ühiskonnaliikmete-kultuuritarbijate jõustamisele nii, et nood ei võõranduks loovusest ja loovtehnikatest ning julgeksid ise loovamalt majandus- ja poliitikaelus osaleda. Loovuse jaotumine ühiskonnas on sotsiaalse kokkuleppe tulem. Eestis kehtiv ühiskondlik kokkulepe näib eeldavat, et seda esineb plahvatusohtlikes kogustes väikestes loomeliitudes, idufirmades, laboreis või (väärastunud, ebamoraalsel kujul) erakondade juhatusis, ja see ei ole hea kokkulepe.
  • Kultuuriajakirjandus algab otsusest seada kultuuri eluõigus kahtluse alla, kuid kultuuri ja selle viljelejaid asjatult alandamata. Sellise julguse ilmutamisel on avaõiguslikul meedial eelisseisund ja ühtlasi kohustus, sest ta ei ole vältimatult osa kultuurimessianistlikust toitumisahelast.


  • 19. sajandi teisel poolel näeme samasugust soovi - viia lugejad kurssi maailmas toimuvaga, tutvustada neile saavutusi majanduses, tehnika- ja loodusmaailmas, anda teada teiste maade ja rahvaste elust, kommetest ja tõekspidamistest - kogu eestikeelses ajakirjanduses. Lisaks populaarteaduslikele ajakirjadele (mida ilmus mitu ja mis kõik sellelaadseid kirjutisi vähem vöi rohkem avaldasid) võtsid ajalehedki teema omaks, tunnistades selle vajalikuks ja oluliseks koolihariduse täienduseks. Seejuures ei saa väita, nagu oleksid kõik ajalehed ja ajakirjad teadusmaailma avamisel populaarteaduslikus võtmes olnud omavahel väga sarnased. Pigem olid väljaanded erinevad nii teemad kui ka nende käsitlused, sest ajakirjad ja ajalehed olid sel ajal siiski nn ühemeheväljaanded, igaüks oma sisult suuresti väljaandja-toimetaja huvide peegeldaja. (lk 149-150)
  • Nii andis juba 19. sajandi perioodika lugejaile õige mitmekesise ja kirevate rõhuasetustega pildi kõigest, mis toimus neile kättesaamatus maailmas. Sellest, et kaugeltki kõik polnud lugejaile mõistetav ei lasknud ajakirjandus end heidutada, sest ajakirjandus pidigi oma lugejast ees käima. Sellise hoiakuga kujundati ühiskonda ja saavutati, et eestlasele polnud võõras ei sõna "teadus", selle üksikud harud ega teaduse suurimad saavutused. Aastakümnete tagant vaadates on üsna ükskõik, kas kirjutamine teadustulemustest ja nende võimest muuta maailma oli Venemaa tsensuuri kitsastest väravatest sündinud paratamatus või väljaandja-toimetaja enda südamesoov rahvast valgustada. Tulemus oli ju üks: haridus- ja kultuuriteadlikkuse kasv, aluse loomine edasiseks arenguks, ühtsete mõistete ja ideede kujundamine. Seda pole vähe, kui meeles pidada, et Eesti oli sel ajal ei midagi muud kui Baltimaa kubermang suure Vene tsaaririigi koosseisus ning kätte tuli võidelda isegi õigus eestikeelseks õpetuseks koolides. (lk 150)
    • Krista Aru, "Teadusmaailm ja avalikkus läbi aegade", rmt: "Teadusmõte Eestis IX: Teadus ja ühiskond", Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, 2018, lk 148-158


  • Demokraatia reeglite järgi rahumeelselt toimivas ühiskonnas tagab just vastakatele arvamustele avatud ajakirjandusväli igaühele võimaluse oma seisukohti välja öelda ning vabalt otsustada, milliseid poliitilisi valikuid ta toetab, kartmata seejuures ühegi vaate eelistamise tõttu saada rahvavaenlaseks, riigivastaseks või terroristiks tembeldatud.
Ideoloogilise sõja olukorras ei jäeta rahvale enam vaba valikut erinevate legitiimsete alternatiivide vahel, vaid talle sunnitakse peale ainult ühte, "ainuõiget" vaadet.
  • Propagandistlikus võtmes on hakatud jäigalt vastandama liberaalsust ja rahvuslikkust, vabadusearmastust ja isamaalikkust. Seda tendentsi on tugevasti süvendanud Eesti demokraatliku ajakirjanduse ajaloolise lipulaeva Postimehe kaldumine rahvuspopulismi (kasvõi algatus muuta põhiseaduse preambula tsitaat oma "brändisloganiks").
  • Ja ehkki kaugeltki mitte suurem osa Postimehe - nagu ka kõigi teiste Eesti meediakanalite - ajakirjanikest pole saanud akadeemilist ajakirjandusharidust, on nende professionaalse identiteedi nurgakiviks siiski läänelikud arusaamad ajakirjandusest kui vabaduse ja demokraatia valvekoerast.
Nendele arusaamadele toetub ka Eesti ajakirjanike eetikakoodeks, mis seab ajakirjanikutöös esiplaanile avaliku huvi ja demokraatlike vabaduste eest seismise. Selline ajakirjanduseetika ning sellele toetuv professionaalne solidaarsus ongi see müütiline "vasakliberaalne konsensus", millele Peeter Helme vastandus.


  • [---] vana ajakirjandus muutub ikka paremaks. Vana ajakirjandust lugedes tunned seda ajaloo materiaalsust ja kohalolu, hingad sisse ajaloo tolmu.
    • Janar Ala, "Koroonaviirus tappis ajakirja", Postimees, 6. august 2020, lk 16


  • Pole kahtlust, muidugi langetab ajakirjandus moraalseid valikuid. Ma ei kujuta näiteks ette, et ükski demokraatliku riigi avalikkust teeniv inimene võiks teha oma tööd ilma, et ta austaks inimõigusi.
  • Armastatakse öelda, et ajakirjandus peaks asuma konfliktis nõrgema poolele. Mõnes mõttes vastab see ka tõele. Ajakirjandusest on näiteks sageli vägagi praktilist kasu, kui inimene püüab süsteemilt õiglust välja võidelda.
Samal ajal leidub päris palju juhtumeid, kus üksikisik on süsteemi, näiteks riiki, halastamatult lohku tõmmanud. Lohku tõmmanud ja veel karistamatult pääsenud, sest tihti võib hoopis süsteem olla nõrk. Seega peab ajakirjandus jääma eelkõige õigluse poolele. Lihtne öelda, raske teha. Kust me teame, mis on õiglus?
  • Samas ei tähenda reegel konfliktis mõlemad pooled ära kuulata, et ihaldatava õigluse saavutamiseks peaks lugu kokku seades mõõtma nende sõnu sentimeetri või minutiga võrdseks. Märksa olulisemad on sisukus ja asjakohasus. Kui üks pool selgelt valetab või hämab, tuleb see vale kas loos välja tuua või üldse kõrvale jätta.
  • Kas ajakirjandus on võimul olijatele vahel liiga teinud? Kindlasti on. Vahel on selle taga olnud ka ajakirjaniku selge poliitiline meelsus, kuid enamasti, vähemalt nii tundub mulle, ebaprofessionaalsus, süvenematus ja ajasurve.
  • Ebaõiglane ei tohi olla keegi, ka neljas võim mitte.
  • Eesti ajakirjanduse eesmärk peab olema hoida inimesi ühtses infoväljas, mis võimaldaks võistlevatel ideedel jõuda kõigi keeleruumi kuuluvate inimesteni ega laseks neil kapselduda sotsiaal- või erakonnameedia mullidesse.
  • Ajakirjandus ei peaks püüdma valida õiget poolt, aga on üks pool, mis on neljanda võimu jaoks kindlasti vale. See on vale pool. Nii klišeelikult, kui see ka ei kõla, peavad meie reliikviad olema sõnavabadus ja tõde.

Välislingid muuda

 
Vikipeedias leidub artikkel