Propaganda

Propaganda on kommunikatsiooniliik, mille eesmärk on mõjutada avalikku arvamust propagandistile vajalikul viisil. Propaganda edastab sihipäraselt ja süstemaatiliselt informatsiooni, eesmärgiga kujundada teatud territooriumi rahva meelsust, hoiakut ja tegusid soovitud suunas. Sageli käsitletakse propagandat negatiivse ja manipulatiivse tegevusena.

Nõukogude propagandaplakat, mis oli pühendatud "Balti riikide vabastamisele" 1944. aastal

ProosaRedigeeri

  • Propaganda olemus on seega kindlalt lihtsus ja kordamine. Ainuüksi need, kes suudavad probleeme lihtsaimal kujul esitada ning kellel on vaprust neid sellel lihtsustatul kujul igavesti korrata, hoolimata intellektuaalide vastuväidetest, saavutavad pikas plaanis põhjapaneva edu avaliku arvamuse mõjutamisel.
    • Das Wesen der Propaganda ist deshalb unentwegt die Einfachheit und die Wiederholung. Nur wer die Probleme auf die einfachste Formel bringen kann und den Mut hat, sie auch gegen die Einsprüche der Intellektuellen ewig in dieser vereinfachten Form zu wiederholen, der wird auf die Dauer zu grundlegenden Erfolgen in der Beeinflussung der öffentlichen Meinung kommen.
    • Joseph Goebbels, päeviku sissekanne 29. jaanuaril 1942, Die Tagebücher von Joseph Goebbels, Teil 2, Band 3, Saur, München u. a. 1994, ISBN 3-598-21923-7, lk 213




  • Kuigi olen vaadanud mitmeid videoid Krimmi värskeimaist sündmusist, on jäänud üks motiiv, mida ma ikka asjatult taga otsin. See on Vene televisiooni traditsiooniline kaader, mis näitab, kuidas "vabastatud" Krimmi elanikud oma Vene "vabastajatele" lillede, soola ja leivaga vastu tulevad. Esialgu arvasin, et selle puudumine viitab asjaolule, et mõni Kremli propagandakeskus pole oma tööd korralikult teinud. Aegamisi hakkas mulle aga koitma, et Venemaal oleks veel liiga vara kodumaistes telekanalites sellise pilte näidata. Lõppude lõpuks ei viibi Kremli ametliku versiooni kohaselt Krimmis üldse Vene väeüksusi. Seal on üksnes teadmata arv Vene Musta mere laevastiku madruseid, teadmata arv mingisuguseid automaatidega relvastatud kasakaid, teadmata hulk sõjaväetehnikat ning kümneid või ka sadu Sevastopolist saabunud Berkuti võitlejaid, kes on Vene poolele üle jooksnud. Vene väeosi seevastu, kes oleksid "Ukraina hädaohust vabastajatena" Krimmi sisse marssinud, ametlikult ei ole. Siiamaani igatahes mitte. Aga teades, kuidas Vene televisioon töötab, olen ma kindel, et kaadrid "vabastajate" sissemarsist Krimmi, naistest, kes, väikelapsed käsivarrel, neile kaela viskuvad, range olemisega raukadest, kes südamerõõmust tagasihoidliku mehepisara poetavad, ning lastest, kes mõlemal pool Vene kolonniga kaasa jooksevad ning vaprate "kangelastega" sammu pidada üritavad, on juba ammu valmis vändatud ja monteeritud ning võivad vajadusel iga silmapilk eetrisse minna. See seisab veel ees. Esialgu üritame meie, Ukraina kodanikud, alles kangekaelselt aru saada, kuidas võis juhtuda, et Nõukogude Liidu mantlipärija, 1945. aastal Euroopas fašismi üle võitjaks jäänud maa nüüd ise fašismi teele on astunud ning ei kasuta oma võitluses mitte üksnes Goebbelsi valepropaganda meetodeid, vaid rakendab selles ka omaenda pesuehtsaid, Venemaa Rahvuslikku Ühtsusse ja muudesse neonatsistlikesse rühmadesse ja rühmitustesse kuuluvaid fašiste, kes on saadetud Ida- ja Lõuna-Ukrainasse ekstsesse alustama, elanikkonnale hirmu naha vahele ajama ja olukorda destabiliseerima. (9. märts 2014, lk 129–130)
    • Andrei Kurkov, "Ukraina päevik. Ülestähendusi kriisikoldest". Tõlkinud Anu Wintschalek. Äripäev, 2014


  • Kuid tegelikult oli Veljo Tormis kusagil hingesopis kogu aeg propagandist, kellele läks korda, kas ja kuidas tema muusikas sisalduv sõnum jõuab inimesteni. See, mida ta ennekõike levitada püüdis, ei olnud mitte ta enda looming, vaid idee, mida tema looming kandis ja mille juured olid sügaval.
    • Immo Mihkelson, "Veljo Tormise jonn päästis regilaulu", Postimees, 7. august 2020, lk 16

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel