Bertolt Brecht
Bertolt Brecht (10. veebruar 1898 Augsburg – 14. august 1956 Ida-Berliin, Saksa DV) oli saksa näitekirjanik, lavastaja ja luuletaja. Üks ta tuntumaid teoseid on "Kolmekrossiooper".
"Dialektika ülistus"
muudaTsitaadid väljaandest: Bertolt Brecht, "Dialektika ülistus", tlk August Sang, 1963.
1
Kui sõda veel täie hooga käis
— oli neljandat korda mai —
siis sõduri päevade arv sai täis:
ta langes ja sangariks sai.
2
Et lõpp aga sõjal veel polnud peal,
siis haledaks keisril läks meel,
et tema sõdur sai surma seal:
see talle näis vara veel.
3
Soe suveaeg on jälle käe,
kuid sõdur — see hauas on,
Seal ühel ööl tuli sõjaväe-
line arstlik komisjon.
4
Ja peatus arstlik komisjon
truu sõduri haua ees
ja uuesti välja kaevati
sealt langenud sõjamees.
5
Arst hoolikalt uuris sõdurit
või seda, mis jäänd oli tast,
ja leidis, et rindel veel pruukida
saaks langenud kangelast.
6
Ja kaasa nad vedasid sõduri.
Sinimust oli taevas peal,
ja see, keda kiiver ei takistand,
näha kodumaa tähti võis seal.
7
Sõjamehele peekrist, mis pilgeni täis,
kerre kallati tuline naps.
Kaks kitlis õde tal kõrval käis
ja üks poolpaljas tütarlaps.
8
Ja et küljes on sõduril haualehk,
siis viirukipanniga
ees kõndis üks papp, et nõnda ehk
poleks haisu nii märgata.
9
Ja lustaka sõjaväemarsiga
puhkpilliorkester läks ees,
ja jalga, nii nagu õppinud,
viskas kõrgele sõjamees.
...
11
Rongkäigu ees lehvis ta surisärk.
See oli, et varju jääks sopp,
must-valge-punaseks maalitud
ja mõjus täitsa tipp-topp.
...
14
Ja kaikus koerte ja kasside lärm
ja põllul rottide piiks.
Neid innustas õilis meelehärm:
Kõik prantslase ikke alt priiks!
...
17
Nii väga rahvasumm täitis teid
ja juubeldasid kõik nii,
et surnud sõdurit keset neid
enam üldse ei näinudki.
18
Nii tants ja trall köis igal teel,
teerlstmeil ja platside peal,
et teda võis näha vaid ülalt veel
ja ainult tähed on seal.
19
Kuid tähtigi pole ju alati —
sest hommik ootab ees.
Ent sangarisurma õpitud moel
läheb surema sõjamees.
- "Legend surnud sõdurist", lk 7-10
1
Mina, Bertolt Brecht, olen mustadest metsadest.
Sealt siia kandis ja keset suuri linnu
mind oma ihust mu ema tõi ilmale.
Ja surmatunnini jääb metsade külmus minnu.
2
On algusest peale mul varuks mu sakrament:
On ajalehed. Ja tubakas. Ja naps.
Olen umbusklik, laisk, rahul endaga lõppudelõpuks.
Ma olen asfaltlinna laps.
3
Ma olen lahke inimeste vastu.
N11 nagu neilgi on mul kõvakübar peas.
Ma ütlen: Nad on oma erilise lehaga loomad.
Ja ma ütlen: Mis siis! Olen samuti üks nende seast.
4
Mul ennelõunati käib vahel naisi külas.
Ükskõikselt ma vaatan, kui külastajanna
kiiktoolis ennast õõtsutab ja ütlen:
Minu näol on teil üks, kelle peale ei maksa lootust panna.
5
Ma enda ümber õhtuks kogun mehi.
Mu laua peal on jalad kogu killal.
Me üksteist džentelmenideks nimetame.
Nad ütlevad: Elu paraneb. Ja ma ei küsi: Millal?
6
Kui kuused alla teevad ja nende söödikud — linnud —
lärmama hakkavad nii, et rõkkab hall aoeelne tund,
siis ma linnas joon tühjaks oma klaasi ja minema viskan
sigarijunni ja uinun rahutut und.
7
Me, tühine sugupõlv, majad endale ehitasime
ja uskusime end jäädavaid väärtusi rajavat.
(Nii kerkisid pikad hooned Manhattani saarel
ja peened antennid, mis Atlandi ookeaniga juttu ajavad.)
8
Neist linnadest jääb: ainult see, kes kord uitas neis — tuul.
Rõõm kojast on sööjal: ta priiskab. Me teame, et asu
siin meil kaua ei ole ja see, mis meile järgneb,
on samuti tühine, et mainidagi ei tasu.
9
Kui tulevad maaväringud kord, siis loodetavasti
seepärast veel kustuda oma havannat ei lase
mina, Bertolt Brecht, mees mustadest metsadest,
kel asfaltlinnades oli kord eluase.
- "Vaese В.B. laul", lk 11-12
Seitse aastat olin lonkur täitsa.
Tuli arst, kes kuulus üle maa:
"Mees, miks karkudega käid sa?"
Ütlesin: "Ma teisiti ei saa!"
...
Kole mees! Ta võttis enda hooleks
kaunid kargud, mis nii kallid mulle.
Murdis naerdes need mu turjal pooleks,
viskas naerdes tükid tulle.
- "Kargud", lk 13
Maailmasõja ajal
Itaalias San Carlo linna vanglas
areteeritud sõdureid, joodikuid ja vargaid täis tuubitud kongis
kriipis keegi sotsialistlik sõdur seinale tindipliiatsiga:
Elagu Lenin!
Kiri oli üsna lae all, poolhämaras kongis vaevalt nähtav, kuid
tohutute tähtedega.
Kui valvurid seda märkasid, saatsid nad maalri
lubjapange ja pikavarrelise pintsliga
ja see võõpas ähvardava kirja üle.
Et ta aga ainult tähed kinni kattis
ilmus nüüd kongi lae alla lubjaga kirjutatud kiri:
Elagu Lenin!
Alles teine maaler määris kõik laia pintsliga üle
nii et kiri mõneks tunniks kadus, aga vastu hommikut
kui lubi oli ära kuivanud, ilmus selle alt uuesti:
Elagu Lenin!
Siis saatsid valvurid müürsepa noaga kirja kallale
ja tund aega kraapis ta tähti ükshaaval välja.
Ja kui ta lõpetas, jäi kongi lae alla kahvatu
kuid sügavasti müüri uuristatud võitmatu kiri:
Elagu Lenin!
Nüüd kiskuge müür maha! ütles sõdur.
- "Võitmatu kiri", lk 14
1
Need siin on värsid. Mul seda on öelda vaja,
sest teil on võib-olla üldse meelest läinud,
mis asi on luule ja mis on luuletaja!
Ah, olete meiega halvasti ümber käinud!
2
Kas teile näib korras kõik? Kas te endalt ei päri:
Millest tuleb, et ammugi enam poeedid meil laule ei tee?
Teie seda ei tea? Hüva, ütlen: Ka luule on äri.
Varem loeti poeete ja nendele raha tõi see.
3
Kes aga luuletamisest veel praegu end toita jaksab?
See ongi, miks meil enam laule ei looda.
Poeet ei küsi ju ainult: Kes loeb? Ta küsib ka: Kes maksab?
Ja kui ta raha ei saa, siis ta värsse ei tooda.
4
Miks siis nõnda, ta küsib. Eks olnud ma küllalt tragi
ja teinud alati kõik nagu tellijal vaja?
Kas solvanud iialgi olen teid millegagi?
Nüüd aga kurdab mulle ka piltide valmistaja,
5
et temagi kunsti ei osteta, kuigi ju seegi
ikka meeldida püüdis... Ta pildid jäävad nüüd lattu...
Mis teil on meie vastu? Miks maksta ei taha nüüd keegi?
Ja ometi, teatavad lehed, teie rikkus on kirjeldamatu.
6
Kas siis meie, kui kõht oli täis, ei loonud
laule te naudinguist, laule te priiskavast kojast,
et teie uuesti naudiks: te naiste lihast!
Sügisekurbusest! Kuupaistel helkivast ojast!...
...
10
Ah, ka teie verre ja porri vajunud käru
suurte sõnade varal me välja veel vedada püüdsime.
"Kuulsusetandriks" kutsusime te sõdade tapapaiku,
"vasksuisteks vendadeks2 teie kahureid hüüdsime.
11
Meie ilusad pildid, hardumust sisendades,
teie maksukäskude servadel asusid.
Meie kaasakiskuvaid laulusid kisendades
maksjad kõik, mis neilt nõuti, leplikult tasusid.
12
Just nagu drooge uurides, vaagides sõnu
käiku me lasime neist vaid kõige tõhusamaid.
Kõik, kes neid maitsesid, tundsid neist laastavat mõnu
ja teie käes nagu talled taltsaks said.
...
15
Ah, vaadake ette! Te meieta läbi ei aja!
Mis küll teha, et enam ei oleks te põlguse all me?
Me hinda võime ka alla lasta kui vaja,
aga päris muidu ei saa me ju anda pilte ja salme.
16
Kui algasin tööd, mis te loete (ah, kas te ka loete ?),
siis riimi lõppu panna küll tahtsin ma igale reale,
kuid see nõuab tööd ja kes selle kinni maksab?
Ja nii ma käega lõin ja mõtlesin: Olgu peale!
- "Lüüriku laul", lk 15-18
|
Ma olen aus, kuid arg. Kui uut maailma
nad mulle näitasid, ma vaatasin:
neil vereplekid kätel paistsid silma.
Kas meeldib, küsiti. Ma jaatasin.
2
Pea kohal roosk, pilk rändas üle maade.
Ma märkasin, et timukaid ei saa
neil laita laiskuses. Ons kena vaade?
nad küsisid. Ma ütlesin: Oh jaa!
3
Sestsaadik "jah" ma vastan kõige peale,
sest parem siiski arg kui surnud mees.
Ka sedagi, mis ei saa viia heale,
ma kiidan heaks, täis hirmu nende ees.
4
Kui rahva nälja arvel kukruid täites
feodaalid hindu üles kruvisid,
tõeotsijaid ma rahustasin, väites:
Nad teenivad ka teie huvisid!
5
Kui ainult iga kolm as tööle jäeti,
ma tööta jäänutele andsin nõu:
Tööandjaid paluge! Neis asjus olen väeti.
Mulle majandusteadus käib üle jõu.
6
Näen kindralit röövsõdu plaanitsemas.
Ma tean, et õigeid asju ta ei hau
ja hoian kartes eest, kuid räägin temast:
Ta tehnikas toob pöörde! Talle au!
7
Näen saadikut: kui valijad on näljas,
tal üksnes sõnu jätkub nende heaks.
Ma väidan, et ta hüve eest on väljas,
ta valet kutsun arvutuse-veaks.
8
Näen askeldamas koppind am etnikke,
et töötaks tohutu kloaak. Me isamaa,
kel nad on toeks, et rahvast heita ikke,
peaks neile pisut palka lisama.
9
Näen korravalvureid, kes töös ei väsi.
Nad puhta käteräti saavad mult,
et verest kuivaks pühkida võiks käsi.
Ma nendestki pean lugu ääretult.
10
Näen kohtunikke kummardam as raha.
Neil verist kinga varjab kohtulaud.
Ma laita neid ei tohi ega taha.
Ja nii ma olen siingi vait kui haud.
11
Ma ütlen: Neid ei saada ära osta!
Kas tekkida võib olukorda, kus
nad seadust järgiks, püüaks tõe eest kosta?
Kas see ei ole äraostm atus?
12
Ma neid, kes süüdi mitmes mustas teos on,
näen mõnitamas rauka, naist või last,
kuid nähes, et neil kumminuiad peos on,
ma hoidun lurjusteks neid kutsumast.
13
Et vaesed meid ei tüütaks vaesusega,
seks töötab politsei kui kellavärk.
Au nendele, kui vargad mind ei sega,
ja kui on vajalik — mu viimne särk!
14
Kui olen nii nüüd suutnud mõista anda,
et mingis suhtes halba ma ei hau,
ma loodan, pahaks minule ei panda,
kui kaitsen siin ka lehemehe au.
15
Ta väidab, ohvri verre kastes sulge,
et mõrtsukat ta süüdlaseks ei pea.
Ma värsket lehte pakun, öeldes: "Tulge
ja lugege — tal stiil on tõesti hea!"
16
Poeet meil Võlumäel on lasknud laua katta.
See, mis ta ütleb, kannab luule nime,
kuid tõde on, mis jääb tal ütlemata.
Ma ütlen: Müüdav pole ta, vaid pime.
17
Seal kaupmees veenab neid, kes käivad mööda,
et ise haiseb ta ja puudub lehk
ta kaladel. (Neid ise ju ei söö ta!)
Mul ennast müüa avitab ta ehk.
18
Ma paiseis mehele, kes raha näppas
ja ostab selle eest üht tütarlast,
kätt annan salaja, kuid südamlikult
ja ütlen, et ma hästi mõtlen tast.
19
Ka arst, kes põlgab vaeseid patsiente
nii nagu väikest kala õngemees,
on mulle vajalik — ma olen ta kliente
ja laual nagu ohvritall ta ees.
20
Seal insener seab sisse jooksvat linti,
mis elumahlad imeb töötajaist.
Ma tema kiitmiseks ei säästa tinti,
mind vaimustab ta tehniline vaist.
21
Tuim pedagoog, kes kõrgelt austab malka
ja oma palge järgi vormib last,
just selle eest ju saabki riigilt palka.
Ta muidu nälga jääks. Miks mõelda halba tast?
22
Näen noorukit, kel neliteist on turjal:
kasv nagu kuuesel, kuid pea on rauga pea.
Ma ütlen: nii see on, kui aga keegi küsib,
miks on see nii, siis vastan: ma ei tea.
23
Professorid, kes teevad kauneid fraase,
on, mis nad on. Truult maksva korra heaks
nad heietavad majandusekriisist,
kus lihtsalt roimast kisendama peaks.
24
Kõik teadused, mis teadmist suurendavad,
mistõttu suureneb ka viletsus,
on austust väärt, niisamuti kui usund,
mis kannab hoolt, et kasvaks teadmatus.
25
Kuid jäägu see. Mu lähedal on papid.
Hea sõna leidma pean ka nende jaoks.
Kui tapatöö käib sõjas, on nad valvel,
et taeva tarkusesse usk ei kaoks.
26
Näen hangeldajaid aardeil losutavat,
neid kuulen kaebavat, kel lasub näljaõud.
Näen töntse sõrmi taeva osutavat
ja nõustun: jah, seal on üks kõrgem jõud.
27
George Groszi kangelastel avar töömaa
meil praegu on. Ent isegi kui peaks
nad inim konnal hambad kõrri lööma,
ma kiidan nende kavatsused heaks.
28
Näen mõrtsukaid ja näen ka nende ohvreid,
kuid peatada neid pole minu jõus.
Kaastundetult ma vaatan pealt ja hüüan:
Ükskõik, mis juhtuks, mina olen nõus.
29
Ma tulemas näen timukate rongi,
veel tahan hüüda: seis! Ent kuna neil
hulk nuhke on ja mul üks elu ongi,
end neile vastu hüüdmas kuulen: heil!
30
Et vastumeelt on viletsus ja häda,
siis ka mu kunst on lennutu ja loid.
Ent kuigi tean, et te maailm on mäda,
on selle päralt minu poolehoid.
- "Ballaad maailma heakskiitmisest", lk 19-
Ka Punane Rosa nüüd sulges laud
ja keegi ei tea, kus on ta haud.
Tõe poole ta juhatas kehva meest
ja rikkad ta tapsid selle eest.
- "Hauakiri 1919", lk 26
Siis kui vanas müüris tekib kuskil pragu,
kiiruga peab kinni katma vea.
Ruttu kasvab pehastus ja lagu
ja kui keegi näeb, see pole hea.
Siin on võõpa vaja, värsket võõpa vaja!
Hilja on, kui kokku langeb kuut!
Võõbaga saaks korda seada maja
nii et seekord veel ehk vaja pole uut.
- "Laul võõbast", lk 27
Sündsaks rahast rääkimist ei peeta,
kuid maailm ju külm on rahata.
Hõlpus raha toel on päevi veeta
mureta ja meelepahata.
Lai maailm, mis äsja veel näis teeta,
sirutab su poole sõbrakäe.
Kaugele kaob eluproosa,
hubaselt end sisse säe.
Horisont on rõõmsalt roosa,
korstnast tõuseb suits, ennäe!
Jah, siis kõik näib äkki hoopis teine,
pilk on avar, süda rõõmus sees.
Riie istub, rikkalik on eine,
ja siis mees on kohe teine mees.
...
Hingesuurus iialgi ei talu,
et sul kukrus ainult vaske on.
Tühja kõhuga ja palja jalu
heaks ja suureks jääda raske on.
Kui sa tunned puudust, nälga, külmavalu,
üllusel siis kohe lõpp on peal.
Ent niipea kui leidub pisut raha,
headuseks kõik eeldused on heal
ja ta jätab kurjad mõtted maha.
Vaata korstnat: suits on jälle seal!
Jah, siis jälle jutt käib suurest suust
õilsusest ja headusest ja muust.
Jällegi siis kõikjal tooni annab
avar pilk ja ülev mõtteviis.
Ratsu jälle ratsanikku kannab,
seadus jälle seaduseks saab siis.
- "Laul raha elustavast mõjust", lk 28-29
Vaesemad kaasõpilased kulunud palituis
jäid hommikul alati kooli hiljaks
sest nad aitasid oma emadel piima või ajalehti laiali kanda.
Õpetajad
riidlesid nendega ja tegid päevikusse märkuse.
Neil ei olnud pruukosti kaasas. Vahetundidel
tegid nad väljakäigus oma ülesandeid.
See oli keelatud. Vahetund
oli määratud puhkuseks ja söömiseks.
...
Vaesemate, aguleist tulnud õpilaste alamad ametikohad
asusid keldrikorral. Nende tööpultidel
ei olnud istmeid. Nende ainus väljavaade oli
vaade jändrike puude juurtele. Miks lasti neid
õppida kreeka keele grammatikat ja Caesari sõjakäike
väävli valemit ja arvu л?
Nende jaoks ettenähtud Flandria ühishaudades
ei vajanud nad ju muud kui
pisut lupja!
- "Vaesemad kaasõpilased aguleist", lk 30-31
Need, kes on sündinud, ei taha surra.
Hea, et nii!
Nad söövad ega saa oma isu täis
ja söövad jälle.
Hea, et nii!
Aga kui nende tund tuleb, siis nad surevad ja aetakse auku
ja nad ei pöördu tagasi ja
maa, mille alla nad aeti
kattub rohuga.
Hea, et nii!
Ja nende kohale
tulevad teised, magavad oma palakail ja
söövad mõnuga oma taldrikult.
Hea, et nii!
Mis juhtub, see peab juhtuma, milleks
see muidu juhtuks?
Ärge ometi tehke nii palju kisa
ühe inim ese pärast, ta
sündis m aailma ja
peab otsa saama ega küüni kaugele
ja ärge pingutage
ennast ülemäära, sest ka teie
peate peagi otsa saama!
Kisendage inimese pärast!
Kas ta peab otsa saama?
Halb, et nii!
See, mis juhtub, ei pea juhtuma:
muutke seda!
Ärge andke oma taldrikut käest
ah, milleks küll?
Halb, et nii!
Midagi ei ole hea, mida inimene
heaks ei muuda!
Ülekohus on tavaline
nagu vesi.
Õnnetus
tuleb nagu päike tõuseb
ja inimene murrab inimest
nagu loom looma õgib.
Nii see on, ja seega
on see hea, et nii.
Ülekohus on meil juba
tavaline nagu vesi.
Halb, et nii!
Ja päikesetõus ei ole meil paratamatum
kui õnnetuse tulek.
Halb, et nii!
Inimene murrab inimest.
Halb, halb, halb, et nii!
- "Hea, et nii! Halb, et nii!", lk 32-23
Sa ei ole äraostetav, aga välk
mis majja sisse lööb, ei ole
samuti äraostetav.
Mida sa kord ütlesid, selle juurde sa jääd.
Mida sa ütlesid?
Sa oled aus, sa ütled oma arvamuse.
Missuguse?
Sa oled vapper.
Kelle vastu?
Sa oled tark.
Kelle heaks?
Sa ei hooli oma kasust.
Kelle omast siis?
Sa oled hea sõber.
Kas ka headele inimestele?
Kuule siis: me teame
sa oled meie vaenlane. Seepärast seame meie sind
nüüd seina äärde. Aga arvesse võttes sinu teeneid
ja häid omadusi
seame meie sind hea seina äärde ja laseme maha
heade kuulidega headest püssidest ja matame sinu
hea labidaga heasse mulda.
- "Hea, aga milleks?", lk 34
Kuidas saab hääl, mis hoonetest tuleb
olla õigluse oma
kui õuedel peavarjutud lamavad?
Kuidas saab olla muud kui petis see, kes nälgijaile
õpetab muud kui näljast pääsemist?
Kes nälgijaile leiba ei anna
see tahab vägivalda.
Kes uppujaile
lootsikus ruumi ei leia
sel ei ole kaastunnet.
Kes abi ei tea
see olgu vait.
- "Kes abi ei tea", lk 35
1
Kui ülekohtu vastu võitlejad
oma haavatud nägusid näitavad
siis on väljaspool ohtu olijate nördimus
suur.
2
Miks te kaebate, küsivad nemad.
Te võitlesite ülekohtu vastu. Nüüd
sai see teist võitu
olge siis vait!
3
Kes võitleb, peab suutma kaotada!
Kes tülli tikub, see seab ennast ohtu!
Kes vägivalda õpetab
see ärgu nurisegu vägivalla üle!
4
Ah, sõbrad
teie, keda oht ei ähvarda:
Miks nii vaenulikult? Kas oleme siis
meie, ülekohtu vaenlased, seetõttu ka teie
vaenlased?
Kui ülekohtu vastu võitlejad alla jäävad
ega siis ülekohtul seepärast veel õigus ei ole!
5
Meie kaotused ei tõesta ju
muud kui ainult seda, et meid
on liiga vähe
võitluses alatuse vastu
ja pealtvaatajailt ootame meie
et neil vähemalt häbi oleks!
- "Objektiivsete vastu", lk 37-38
Ülekohus käib praegu kindlal sammul ringi.
Rõhujad on end sisse seadnud, et jääda kümneks tuhandeks aastaks.
Võim väidab: Nii nagu on, nii jääb.
Ei kuuldu ühtki häält peale võimulolijate hääle
ja valjult kuulutab kurnamine turgudel: Nüüd ma alles algan.
Aga paljud rõhutuist ütlevad praegu:
See, mida meie tahame, ei tule iialgi.
Kes veel elab, see ärgu ütelgu: ei iialgi!
Kindel ei ole kindel.
Nii nagu on, nii ei jää.
Siis, kui valitsejad on rääkinud
hakkavad rääkim a valitsetavad.
Kes julgeb ütelda: ei iialgi?
Kelle süü on, kui rõhumine jääb? Meie endi.
Kelle teene, kui see murtakse? Samuti meie endi.
Kes on maha rõhutud, tõstku pead!
Kes on kadunud, võidelgu!
Kuidas saab peatada seda, kes on aru saanud oma olukorrast?
Sest tänased võidetud on homsed võitjad
ja "ei iialgi" asemel on siis: täna veel!
- "Dialektika ülistus", lk 41
Õpi kõige lihtsamaid asju! Neil
kelle aeg on tulnud
ei ole kunagi hilja.
Õpi aabitsatarkust, sellest ei piisa, kuid
õpi! Ära hooli vaevast!
Hakka pihta! Sa pead kõike teadma!
Sa pead juhtimise üle võtma.
Õpi, mees öömajas!
Õpi, mees vanglas!
Õpi, naine köögis!
Õpi, kuuekümneaastane!
Sa pead juhtimise üle võtma.
Istu koolipinki, peavarjutu!
Hangi endale teadmisi, külmetaja!
Näljane, haara raamat: see on relv.
Sa pead juhtimise üle võtma.
Ära häbene küsida, seltsimees!
Ära lase endale auku pähe rääkida
vaata ise järele!
Mida sa ise ei tea
seda sa ei tea.
Kontrolli arvet
sul tuleb see kinni maksta.
Pane sõrm igale tulbale
küsi: kust sai see siia?
Sa pead juhtimise üle võtma.
- "Õppimise ülistus", lk 42
Selle ilma vägevatest
sangareepostes on juttu:
tõustes ruttu nagu tähed
loojagi nad vaovad ruttu.
Kena on ju, et me seda teame,
aga kuna me neid toitma peame,
meile tõus ja langus vähe tunda annab.
Oluline on: kes kulud kannab?
All ja ülal muutub lakkamata,
Ratas ringi keerleb tuhinal.
Vesi käima paneb vesiratta,
aga ise on ta ikka all.
2
Isandaid meil oli palju:
läksid ühed, tulid teised.
Olid tiigrid ja hüäänid,
olid kotkad, sead ja veised.
Täita tuli kõigi nende vatsa,
kõik nad olid meie kukil ratsa.
Vähe loeb, kas on nad head või kurjad,
sest et mingeid isandaid ei vaja meie turjad.
All ja ülal muutub lakkamata.
Ratas ringi keerleb tuhinal.
Vesi käima paneb vesiratta,
aga ise on ta ikka all.
- "Laul vesirattast", lk 47
Oh Saksamaa, kaame ema!
Kui roojasena istud sa
rahvaste keskel.
Ka kõige jõledamate hulgas
paistad sa silma.
Sinu poegadest vaeseim
on maha löödud.
Kui ta nälg suur oli
tõstsid su teised pojad
käe tema vastu.
See on nüüd kõigil teada.
Ülestõstetud käed
tõstetud oma venna vastu
saalivad nad nüüd ülbelt sinu ees
ja naeravad sulle näkku.
Kõik teavad seda.
Sinu kojas
röögitakse valju häälega seda, mis on vale
aga tõde
peab vaikima.
On ju nii?
Miks kiidavad sind igal pool rõhujad, aga
rõhutud süüdistavad sind?
- "Saksamaa", lk 51
10
Kui Lenin ära läks, oli
nagu oleks puu öelnud lehtedele:
Ma lähen ära.
- "Kantaat Lenini surmapäevaks", lk 57
Kust tean ma, seltsimees
et äsjaehitatud maja
kasu toob ja kasutamist leiab?
Ja miks näivad mulle nii endastmõistetavad
tänavapildis esilekerkivad
ennenägematud konstruktsioonid
mille otstarvet ma ei tunne?
Sest ma tean:
kõik uus
on parem kui kõik vana.
Eks ole tõsi:
kes puhta särgi selga paneb
see on puhas mees?
Naine, kes end puhtaks pesi
on uus naine.
Ja uus on
kes hilja ööni kestvail koosolekuil täissuitsetatud saalis
uut kõnet alustab.
Kõik uus
on parem kui kõik vana.
Lahtilõikamata raamatuis, äsja vabrikusse tulnud masinais
lünklikes statistikais
näen ma põhjuseid, miks te hommikul üles tõusete.
Mehed, kes kaardi valgele laigule
uue joone kannavad
seltsimehed, kes raamatu lahti lõikavad
rõõmsad mehed
kes täidavad masina esimese õliga
nemad on need, kes mõistavad:
kõik uus
on parem kui kõik vana.
See pealiskaudne uuendushimuline rämps
kes oma saapaid ära ei kanna
oma raamatuid läbi ei loe
oma mõtted jälle unustab
see on vana maailma
loomulik lootus.
Ja kui ta seda ei ole
siis on kõik uus
parem kui kõik vana.
- "Kõik uus on parem kui kõik vana", lk 60-61
1
Võimalik, et kõik meie maal nii ei lahe nagu minema peaks.
Aga keegi ei või kahelda, et propaganda hea on.
Isegi nälgijad peavad nõustuma
et toitlusminister hästi kõneleb.
...
3
Ja kui ühel päeval põles ära riigi suurim õhulaev
mis oli täidetud tuldvõtva gaasiga
sest tulekindlat hoiti sõja tarvis
siis tõotas lennundusminister hukkunute kirstude ees
et ta ei lase end kohutada, mispeale
kõik valjult aplodeerisid. Isegi kirstudest
olla kostnud käteplaginat.
4
Ja kui meisterlikult on meil korraldatud
jäätmete ja füüreri raamatu propaganda.
Tahes-tahtmata peab igaüks üles korjama füüreri raamatu
mis kõikjal vedeleb.
Närude korjamise propageerimiseks kuulutas võimas Göring
end kõigi aegade kõige suuremaks närude korjajaks ja
ehitas närude paigutamiseks otse pealinna keskele
palee, mis on juba ise
linna suurune.
5
Hea propagandist
teeb isegi sõnnikuhunnikust rahvapargi.
Kui rasva ei ole, siis tõestab ta
kui hästi sale talje igaühele hakkab.
Tuhanded, kes kuulevad teda autoteedest rääkivat
rõõmustavad, nagu oleks neil endil autod.
Langenute ja nälgasurnute haudadele -
istutab ta loorberipõõsaid. Aga kui asjad veel nii kaugel ei olnud
rääkis ta rahust, kui kahurid mööda veeresid.
...
7
Tõsi küll — kui palju head kõned ka suudaksid
kõike need siiski ei suuda. Mõnedki
kuulukse juba ütlevat: Kahju
et paljas sõna "liha" kõhtu ei täida ja kahju
et sõna "ülikond" nii vähe sooja annab.
Kui plaaniminister kõnes uut ersatsriiet ülistab
ei tohi sel ajal vihma sadada, sest muidu
jääksid ta kuulajad pesuväele.
8
Ja veel üks asi paneb pisut mõtlema
propaganda otstarbekuse üle: mida enam on meie maal propagandat
seda vähem on kõike muud.
- "Propaganda vajalikkus", lk 62-64
1
Kindral Göringi kuulus väljendus
et kahurid on võist tähtsamad
on õige ses mõttes, et valitsus
vajab kahureid seda rohkem, mida vähem on tal võid
sest mida vähem on tal võid
seda rohkem on tal vaenlasi.
2
Muus osas tuleks aga ütelda
et kahurid tühja kõhu peale
ei kõlba mitte igale rahvale.
Gaasineelamine üksi
ei kustuta veel janu
ja ilma villaste aluspüksteta
on sõdur võib-olla ainult suvel südi.
3
Kui suurtükiväel laskemoon lõpeb
saavad ohvitserid eesliinil
kergesti augu kuklasse.
- "Kahurid võist vajalikumad", lk 65
1
Kui propagandaminister rahva hädast räägib
vaikib ta vapustatult ja siis järgneb karje:
meie füüreril
läheb pea halliks!
2
Kui kantsler raadios röögib
ütlevad inimesed: kuidas ta küll pingutab!
Nemad, kes on päev otsa pingutanud
ei suudaks nõnda röökida.
3
Kõik saavad teada: saabuv sõda
ei lase kantslerit magada.
Mis oleks
kui kantsler rahuga magaks ja
sõda ei tuleks?
4
Naabermaad
räägivad meie maast ainult põlgusega.
Nad mõistavad valjult hukka
ebamajandust ja vägivalda.
Räägitakse, et kantsler välismaa ajalehti lugedes
tihti nutab.
Siis kutsub propagandaminister rahvast üles
tema pisaraid kuivatama.
5
Ka siis, kui kantsler rahaandjate nõudel
oma sõbrad maha nottis
olla ta väga tõsine olnud.
Kui rahval süüa ei ole
pidada kantsleri kõht korisema.
6
Kui ta kord meie maa on sõtta tõuganud
nutab ta kindlasti nagu laps.
Teie poegade ja meeste langemine
paneb teda ohkama. Kui te jälle rohtu sööte
muutub ta pilk tõsiseks.
Sellest saate te aru
et teil on hea kantsler.
- "Kantsleri mured", lk 66-67
1
Paleede ja staadionide ehitamiseks
kulutatakse palju raha. Valitsus
on selle poolest nagu noor kunstnik, kes
nälga ei karda, kui on vaja
oma nime kuulsaks teha. Tõsi küll
see nälg, mida valitsus ei karda
on teiste nälg, ja nimelt
rahva oma.
2
Nagu kunstnikul
on ka valitsusel igasuguseid üleloomulikke võimeid:
ilma et talle midagi öeldaks
teab ta kõik. Seda, mis ta oskab
ei ole ta õppinud. Ta ei ole
midagi õppinud. Tema haridus
on üpris kesine, kuid imekombel
on ta võimeline igas asjas kaasa rääkima, kõige üle
otsustama
ka selle üle, millest ta aru ei saa.
3
Kunstnik võib olla teatavasti rumal ja siiski
suur kunstnik. Ka selle poolest
on valitsus kunstniku sarnane. Nagu Rembrandti kohta on öeldud
et ta käteta ilmale tulnult teisiti ei oleks maalinud, nii võib
öelda ka valitsuse kohta, et see
ilma peata ilmale tulnult teisiti ei valitseks.
4
Kunstniku juures on hämmastav
tema fantaasia. Kui kuulata valitsuse
kirjeldusi olukorra kohta, tuleb imestada
kuidas ta fantaseerib. Majanduse vastu
tunneb kunstnik ainult põlgust. Täpselt samuti
põlgab majandust teatavasti ka valitsus. Loomulikult
on tal mõned rikkad soosijad. Ja nagu iga kunstnik
peab ta järjest võlgu norima
et end vee peal hoida.
- "Valitsus kunstnikuna", lk 68-69
1
Valitsus väidab, noored
olla juba kolmanda riigi poolt
ja seega peaks kogu rahvas
kümne, kahekümne aasta pärast
koosnema ainult uue korra pooldajaist.
Milline lapsik arvutus viga!
2
Need, kes veel ei pea endale leiba teenima
sest et see on neile lauale valmis pandud, need ütlevad:
leiba saada on kerge. Aga kui nad kümne aasta pärast
peavad endale leiba teenima ja seda oma lastele
lauale panema, kas nad ka siis
ikka veel ütlevad: see on kerge?
3
Kellel võhm veel väljas ei ole, need
kiidavad uut korda. Aga kui neil
kord võhm väljas on, kas nad ka siis
ikka veel uut korda kiidavad?
4
Kes ei ole veel kuulnud kuulide vihinat, need ütlevad:
ilus on tulistada. Aga kui nad
kord kuulide vihinat kuulevad, kas nad ka siis
ikka veel ütlevad: sõda
on ilus?
5
Jah, kui lapsed lasteks jääksid, siis
võiks neile alati muinasjutte jutustada
et nad aga vanemaks saavad -
siis on see võimatu.
6
Kui valitsus käsi hõõrudes noorusest räägib
tuletab ta meelde meest, kes
lumiseid välju vaadates käsi hõõrub ja ütleb:
küll on mul suvel hea jahe
kui lund nii palju on!
- "Noorus ja Kolmas Riik", lk 70-71
ÜLEMAD ÜTLEVAD: RAHU JA SÕDA
on eri ainest.
Aga nende rahu ja nende sõda
on nagu tuul ja torm.
Nende rahust sünnib sõda
nagu poeg ema üsast.
Sellel on
oma ema hirmus nägu.
Nende sõda tapab
mis nende rahu
järele jättis.
KUI ÜLEMAD RAHUST RÄÄGIVAD
teab alamrahvas
et sõda tuleb.
Kui ülemad sõda neavad
on mobilisatsioonikäsud juba valmis.
ÜLEMAD
on ühte tuppa kogunenud.
Mees tänavalt
jäta iga lootus.
Valitsused
sõlmivad mittekallaletungipakte.
Väike mees
tee oma testament.
- "Saksa sõja ABC", lk 74
Rannapajudes
huikab kevadeöödel sageli öökull.
Ebausklikud talupojad arvavad
et see, kellele öökull huikab
kaua ei ela. Minule
kes ma võimulolijaist tõtt olen rääkinud
ei tarvitse surmalind seda
uuesti meelde tuletada.
- "Kevad 1938", lk 78
1
Neilt, kes kirjutasid, seatud istuma kuldsetel toolidel
päritakse kord aru nende kohta, kes
neile kuubesid kudusid.
Mitte ülevaid mõtteid
ei otsita siis nende raamatuist, vaid
loetakse huviga mõnd juhuslikku lauset, kus
on juttu neist, kes kuubesid kudusid
sest sealt võib selguda midagi
kuulsate esivanemate kohta.
Terved valitud väljendustes
koostatud kirjandused
tuhnitakse läbi, otsides märki
et seal, kus rõhumine valitses, ka mässajad elasid.
Härdad palved ülemaiste olendite poole
tõestavad siis, et kunagi maised olendid endataolisi rõhusid.
Sõnade magus muusika tunnistab ainult
et kord paljudel süüa ei olnud.
- "Kirjandus võetakse läbiuurimisele", lk 79
Kui meie maal aasta lõpeb
või mõni töö valmis on saanud või sünnipäeva peetakse
tuleb meil heale inimesele õnne soovida
sest meie maal on ausal mehel
õnne vaja.
Kes kellelegi halba ei tee
jääb meie maal rataste alla
aga ainult alatus
aitab heale järjele jõuda.
Et lõunaks süüa saada
on vaja vaprust
millega mujal riike rajatakse.
Võimatu on meie maal õnnetut aidata
ilma surmale silma vaatamata.
Kes ebatõtt kõneleb, seda kantakse kätel
kes aga tõtt kõneleb
see vajab ihukaitset
kuid ei leia seda kuskil.
- "Ja teie maal?", lk 81
Uued ajad ei alga äkki.
Minu vanaisa elas juba uuel ajal.
Minu lapselapsel tuleb vist küll veel vanal ajal elada.
Uut liha süüakse vanade kahvlitega.
Mitte iseliikuvad sõidukid ega tankid
ei olnud uus aeg.
Mitte lennukid meie katuste kohal
ega pommitajad.
Uutest antennidest tulid vanad rumalused.
Tõde anti edasi suust suhu.
- "Uued ajad", lk 82
Aastate eest, kui ma õppisin
autot juhtima, käskis mu õpetaja mind
sõidu ajal sigarit suitsetada ja kui see mul
liikluskeerises või järskudel kurvidel
kustus, siis ajas ta mind rooli tagant minema. Ka
anekdoote jutustas ta mulle ja kui ma
roolimisega liiga ametis olles nende üle ei naernud, siis võttis ta minu käest
rooli ära. Mul ei ole kindlustunnet, ütles ta
minul, kaasasõitjal, hakkab kõhe, kui ma näen
et autojuht on liiga ametis
juhtimisega.
Sestsaadik jälgin ma tööd tehes
et ma töösse ülemäära ei süveneks.
Ma panen tähele kõiksugu asju enda ümber.
Mõnikord katkestan ma töö, et teistega vestelda.
Ma hoidun sõitmast nii kiiresti, et ma enam
suitsetada ei saa. Ma mõtlen
kaasasõitjatele.
- "Kaasasõitja", lk 87
Alati, kui näis
et meil on leitud vastus mõnele küsimusele
vallandas üks meist seinal rippuva, nööriga kinni seotud
vana hiina lõuendi, nii et see lahti rullus ja
meie ette ilmus pingil istuv mees, kes
nii väga kahtles.
Mina, ütles meile see mees
olen kahtleja. Ma kahtlen, kas
õnnestus see töö, mis teie päevad neelas.
Kas see, mis te ütlesite, on kellelegi midagi väärt ka halvemini öeldult.
Või aga oli teile nii oluline seda hästi ütelda, et te
öeldu tõepärasust küllalt tähtsaks ei pidanud.
Kas see äkki kahemõtteline ei ole, iga võimaliku eksituse eest
tuleb teil vastutada, öeldu võib olla ka liiga ühemõtteline
ja eemaldada asjadest vastuolu. Kas ei ole teie jutt
liiga ühemõtteline?
Siis ei ole sellega midagi peale hakata. See on siis elutu asi.
Kas te olete tõesti sündmuste voolus? Nõus kõigega
mis elu areng toob? Kas teie arenete veel? Kes te olete? Kellele
te räägite? Kellel on kasu sellest, mis te ütlete?
Ja muuseas:
Kas jätab see ka kaineks? Kas saab seda hommikul lugeda?
Kas on sellel ka side olemasolevaga? Kas on enne teid esitatud väited
ära kasutatud või vähemalt ümber lükatud? Kas saab kõike tõestada?
Kas kogemuse läbi? Millise kogemuse läbi?
Aga kõigepealt
ikka ja alati kõigepealt: kuidas tegutseb see, kes
usub, mis te ütlete? Kõigepealt: kuidas ta tegutseb?
Mõtliku huviga silmitsesime meie kahtlevat
sinist meest lõuendil, vaatasime üksteise otsa ja
alustasime otsast peale.
- "Kahtleja", lk 88-89
Ma asun Lidingö saarekesel
Hiljuti nägin ma öösel
hirmsat und, et ma olin ühes linnas
ja avastasin, et tänavasildid
on saksa keeles. Ma ärkasin
üleni higine, ja kergendustundega
nägin ma akna taga öömusti mände ja veendusin:
olen veel võõral maal.
- "1940 I", lk 90
Minu seinal on jaapani puunikerdus —
kurja deemoni mask, kuldlakiga kaetud.
Kaastundlikult vaatlen ma
tursunud sooni laubal, kust ilmneb,
kui pingutav on kuri olla.
- "Kurja mask", lk 93
