Jaapan

Luule muuda

Jaapan on kaugel
- Juhan Viiding, "Kivilinna aikud". Rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 359

Kujund on silmamuondus

Jaapani haikus
on kujund siadusega
ära kielatud

Aleksander Suuman, "Kujund on silmamuondus", rmt: "Mälestus on metsast rohelisem". Huma 2000, lk 41

Ükski välismaalane ei saa minna Jaapanisse ja mingit ametit monopoliseerida. On tõsi, et veidi aega tagasi olid nad tänapäeva mugavuste alal täielikud võhikud. Nad ei teadnud midagi raudteest ega trammidest, mootoritest ega elektrivalgusest. Nad olid siiski nii targad, et mitte oma mõistust üle pingutada ja avastada uuesti teistele rahvastele tuntud leiutisi, aga neil pidid need olema. Otsemaid saatsid nad teistesse maadesse selliste meeste järele, kes sääraste asjade saladust tundsid, ning tõid nad oma maale muinasjutuliste tasude eest ja kolme-, viie- ning mõnikord kümneaastaste lepingute alusel. Mehed pandi tööle, tööle, mille tegemiseks nad olid palgatud, ja koos nendega rühmasid visalt ja ärksalt kõige nutikamad jaapanlased. Kui leping lõppes, polnud enam vaja välismaalaste rahalaekaid täita. Palgaline lasti lahti ja tema asemele astus nende enda, tööks täielikult ette valmistatud mees. Ja niimoodi käsutavad nad kõiki oma maa ameteid.
- Nellie Bly, "Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma", tlk Riina Jesmin, LR 23–25/2021, lk 134

Oli hilissügis, kui onu Anton saabus. Me istusime väikeses salongis kaminatule ees ja tema jutustas Jaapanist. Ta oli ka ilusaid asju kaasa toonud: lakkesemeid, portselani ning minu jaoks oma suure punase jaapani visiitkaardi. Kui uus saadik lubati esmakordselt mikaado juurde audientsile, kandis teener seda suurt punast visiitkaarti tema ees. Ühel saadikul oli seejuures räbalasti läinud. Ta oli olnud ettevaatamatu ning ei lasknud visiitkaardi teksti keeletundjal kontrollida. Suurel punasel tuules laperdaval lehel, mida tema ees kanti, olid seisnud sõnad: "Siin läheneb alandlikult maoli roomates euroopa koerapoeg meie kõigekõrgemale isandale, et paluda armu oma maale."
- Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981, lk 33

Kas pole Jaapan meid viimase sajandi jooksul rohkem mõjutanud, kui kombeks on arvata? Kogu meie, Euroopa moodne esteetika, minimalism, mis on olnud selle sügavamaks ideaaliks juba rohkem kui sada aastat, kas see pole puhtalt Jaapanist? Jaapanlased olid selles mõttes "moodsad" juba mitusada aastat tagasi, ja selle minimalismi on nad arendanud peensuseni, mis meile vist on veel kaua kättesaamatu. See võtab aega. Ja mitte kusagil mujal pole Euroopa kultuuri paremaid õisi, peenemaid lillesorte nii püüdlikult kultiveeritud, kui Jaapanis. Ja nii edukalt. Kawabata, miks mitte ka Murakami on võtnud euroopa romaanikunsti ja arendanud seda edasi sellises suunas ja nii kaugele, kuhu ükski eurooplane veel pole küündinud. Euroopa paistab fastsineerivat jaapanlasi sama võimsalt kui kõik see, mida juba teatava kultuuriirooniaga võib kutsuda zeniks, köidab meid. Masaaki Suzuki on lapsest peale mänginud Bachi ja viiekümnenda eluaasta künnisel on kinkinud meile tagasi ühe Bachi, mis on Bach nagu Bach ikka, välja arvatud see, et seal on midagi õige tabamatut lisaks, või võib-olla just midagi vähem.
- Tõnu Õnnepalu, "Flandria päevik", 2007, lk 56