Audients

ProosaRedigeeri

  • Oli hilissügis, kui onu Anton saabus. Me istusime väikeses salongis kaminatule ees ja tema jutustas Jaapanist. Ta oli ka ilusaid asju kaasa toonud: lakkesemeid, portselani ning minu jaoks oma suure punase jaapani visiitkaardi. Kui uus saadik lubati esmakordselt mikaado juurde audientsile, kandis teener seda suurt punast visiitkaarti tema ees. Ühel saadikul oli seejuures räbalasti läinud. Ta oli olnud ettevaatamatu ning ei lasknud visiitkaardi teksti keeletundjal kontrollida. Suurel punasel tuules laperdaval lehel, mida tema ees kanti, olid seisnud sõnad: "Siin läheneb alandlikult maoli roomates euroopa koerapoeg meie kõigekõrgemale isandale, et paluda armu oma maale." (lk 33)


  • [Daniel:] Kuid Rooma - see on linnade linn, temast õhkubki vaid impeeriumi julmust ja hiilgust. Isegi viimane periood Rooma ajaloos, Mussolini-aegne Rooma, räägib samast asjast - Jõu võimust nõrga inimese üle. Ja Vatikanis on seda veel kõige rohkem tunda.
Audientsi eelõhtul käisin terve päeva mööda Rooma katakombe - see on midagi hoopis muud: salajane, väike, varjatud maailm, mis püüab selle linliku jõu eest peitu pugeda ja mingit iseenda sõltumatut olemisvormi luua. Mis ei ole mitte kunagi mitte kellelgi välja tulnud.