Välismaalased

isik, kes ei ole kodanik selles riigis, kus ta asub
(Ümber suunatud leheküljelt Välismaalane)
Louisa Starr Canziani, "Külm kevad. Võõramaalane" (1906)

Proosa

muuda


  • Kummatigi ainuke diplomaat suguvõsas — välja arvatud lord Essexi isa, kes oli osutanud juhuslikke teeneid kuningas Edwardile — oli üks hiline Essex, kelle George III saatis türklaste juurde läbirääkimisi pidama, et ässitada neid sõtta venelaste vastu. Too Essex oli lõpetanud oma missiooni Istanbuli "Seitsmes Tornis", kindluses, mille sultan oli lasknud ehitada kahtlasevõitu ja liialt pealetükkivaks muutuvate välismaalaste tarvis. Sinna tolle Essexi kondid kõdunesidki.


  • Algul arvati, et ta ei valda küllalt hästi inglise keelt. Jäeti heatahtlikult rahule — küll õpib. Teistel välismaalastel oli ju sama häda ja nad eelistasid omavahel jutlemist, sest nad leidsid enamasti mingi ühise keele, olgu see või saksa keel. Inglise keel oli neile kõigile võõras.
Aga aastad möödusid. Enamik välismaalasi lahkus vabrikust, enamasti Antsu osakonnast, ja neid ei nähtud enam peale kahe poolaka riidelaos, kuhu Antsul polnud asja ega tahtmist neid otsima minna. Ka eelistasid noodki omaette olemist. Ants jäi ainukesena kohale ja lõpuks saadi aru, et eraklus ja sõnakehvus ei olnud tingitud keelest, vaid oli lihtsalt tema oma soov. (lk 5–6)
  • Paljud välismaalased töötasid ja elasid samade survete ja pingete all. Kannatasid samuti enese lõhestumist kahe purunenud maailma vahel. Lootsid oma lastele, lootsid uuele sõjale, lootsid venelaste äkilisele meelemuutusele, töötasid, käisid koos ja ootasid. Aga kui kaua suudab üks inimene oodata? (lk 14)


  • Paul ja Kati jõudsid tagasi järgmisel laupäeval. Verat polnud ja tema toa uks oli lukus. Korteris oli kummaline lõhn. Kati tegi aknad lahti ja läks lapsele sõime järele. Paul tuli minu juurde, läksime bistroosse, Jean oli seal. Arutasime asja omavahel, rääkisin Andrest. Paul oli tulivihane. Ta läks koju, ja et kummaline lõhn polnud kadunud, lõi ta Vera toa ukse sisse. Vera lagunev keha lebas voodil.
Lahkamine näitas, et ta oli end unerohuga ära mürgitanud.
Meie esimene surnu.
Järgmised ei lasknud end kaua oodata.
Robert lõikas endal vannitoas veenid läbi.
Albert poos ennast üles, jättes lauale meie keeles kirjutatud kirja: "Käige kuradile."
Magda kooris kartuleid ja porgandeid, istus siis põrandale, keeras gaasi lahti ja pani pea ahju.
Kui me neljandat korda bistroos matuste puhul korjandust tegime, ütles ettekandja mulle:
"Teie, välismaalased, korjate kogu aeg raha ja käite kogu aeg matustel."
Vastan talle:
"Eks igaüks lõbutseb, nagu oskab."


  • Pikka aega tundusid ka välismaalased mulle kõik targad. Sest nad olid kenasti riides, ilusate prillidega, jätsid kuidagi intelligentse mulje. Nii esteetilises kestas ei saa ju elada väga rumalad mõtted. Esimesed kokkupõrked välismaalaste, näiteks prantslaste põhjatu rumalusega olid tõeliselt solvavad. Ma ei suutnud endale tunnistada, et välismaal kohtab rumalust isegi rohkem kui kodus. Et välismaal ollakse juba aastakümneid elanud ajakirjanduse, televisiooni ja tarbimise idioodistava mõju all. Kapitalism mõjub idioodistavalt. Kui sa talle väga teadlikult vastu ei hakka.


  • Oma kõnes väljendasin muret - nagu ma sageli teen - nende võimukandjate pärast, kes arvavad, nagu suudaksid Ühendriigid oma sõprade abita toime tulla. Minu arvates peame üheskoos sõbralikult tegutsema, ükspuha kas terroriste ohjeldades, tuumarelvade levikut tõkestades, elatustaset tõstes, keskkonda kaitstes, epideemiaid ära hoides, rahvusvahelisi uimastihangeldajaid vangistades või - jah, ka seda - oma piire kaitstes. Pole vähimatki põhjust, miks peaksime kartma või vältima konstruktiivset kõnelust. Idee, nagu oleks USA petetud kergeusklike riik, mida pahatahtlikud võõramaalased on viimased 50 aastat röövinud, on absurdne. Soovitus, et meie riik taganeks nüüd oma kohustustest, on ühtaegu niisama ohtlik kui ka lihtsalt kurb. Mina ei tunne seda Ameerikat ära.


Kirjandus

muuda