ProosaRedigeeri

  • "Kae, kus nüid oo kehvas osmikus õige peenikesi ja nettisi preilnasid," ütles Gröönrooska, neid tarbetult silmitsedes. "Aga ei ma saa teid kambri ka kutsu. Sääl sii Hilja nüid laudsil magab. Nii nigu ma öelsin, te tulite liiga hilja. Tüdruk suresi ju eila ööse, ikke selle tõve kätte. Vai mis tõbi sii tal änam oligi, ta oli nii viletsaks jäänd."
"Ega jah," ütles Anja, korraks naise poole pöördudes.
"Oi jah. Sai siit halvast ilmast ää. öelge seda Salmele. Ja Hännisele ka. Et nõnna sii õigus maa pääl oo. Et kui tõbi jätt, siis nälg võtab ikke. Punaseid kõngeb nigu loogu. Või mis punane nüid tema, viieteistkune tüdruk. Põlnd veel leeriski käind. Leeris," kordas ta kibedalt. "Vai mis säälgi, muudkui leierda noid usuasje. Põle meitel miskit jumalat." (lk 27)
  • [Gröönrooska:] "Kas te tahate kadunukest näha? Ei, ei te taha ühti. Ma säädsin ta korda, pandsin talle isa valge särgi selga, sukkasi ainult ei mõist kusagilt võtta. Aga küll ta kõlbab ilma sukkadeta kah. Sedasi sii oli, sündis ja kasvas, nende seinte vahel elas ja oli oma aja, siis sures ää. Mis sa siin mõistad, ei miskit." (lk 28)
    • Eeva Joenpelto, "Tõmbab ustest ja akendest", tlk Hella-Mare Männamaa, 1981


  • Matused. Need olid kurvad. Väga kurvad. Ma ei tahaks nendest eriti meelsasti rääkida. Eret käis peale, et me Karoli ja Kareli ka sinna kaasa võtaksime. Minu arvates oli see loll tegu. Seda ma talle ka ütlesin, aga mu õde on põikpäine. Ta pidas mulle pika kõne sellest, et meile kõigile on vajalik, et saaksime lahkunutega hüvasti jätta ja puha. Ei noh, kena küll. Aga mida kuradit sa jätad hüvasti näost valgete ja hingetute laipadega. Nemad ei ulata sulle ju kätt ega ütle, et "Sorry, me peame nüüd minema, oli kena elu meil koos ja puha". Nad ei tee midagi sellist. Ja ma ei tea isegi, kas nad olid näost valged või mitte. Ma ei tea, kas nende näodki alles olid. Kirste matustel ei avatud, nii et ma ei näinud oma ema, oma kallist venda Henrikut, Andrest ega vanaema mitte kunagi enam. Ja keegi ei kujuta ette, kui ütlemata palju see haiget tegi. (lk 25)
  • Meil oli raske. Väga raske. Tavaliselt peaks nüüd järgnema lause - aga me saime sellest üle. Kuid me ei saanud ju. Me pole siiamaani saanud. Mitte keegi meist pole. Kuidas paganama moodi on üldse võimalik saada üle sellisest asjast? Sellisest kuradima vastikust ja mõttetust asjast. Ma lähen lolliks, kui ma sellele mõtlen. Me olime suures majas. Mina ja Eret ja Alex ja Karol ja Karel. Aga neli inimest olid kusagil kaugel. Surnuaial. Mulla sees. Vastiku niiske külma mulla sees, kus miljonid bakterid ja ussikesed nende kehasid järasid. Ma tean küll, et need on ainult maised kestad ja puha. Olin kirikuõpetajal seda asja endale päris põhjalikult seletada lasknud. Ta ütles, et nad kõik neljakesi on kenasti taevas ja vaatavad sealt aeg-ajalt meie poole. Täpselt nii ta ütles. Ta andis ausõna! (lk 25-26)


  • Kuid kõiki mustuseks tunnistatud füüsilisi asju ootab ees pikk põrmustumise, lahustumise ja mädanemise protsess. Lõpuks on igasugune identiteet kadunud, igasuguste tükkide ja juppide algupära kaob ja nad saavad osaks üldise saasta massist. Rämpsus sorimine ja püüd sealt midagi päästa on ebameeldiv sellepärast, et see tegevus taastab identiteedi. Senikaua kui puudub identiteet, on rämps ohutu. See ei tekita isegi ähmaseid kujutluspilte, sest kuulub selgesti määratletud paika - üht või teist liiki prügimäele. Isegi maetud kuningate luud ei ärata erilist aukartust ja mõte, et õhk on paks ammukadunud rahvaste koolnute tolmust, ei suuda meid kuigivõrd liigutada. Kus pole eristusi, seal pole roojasust. (lk 274-275)


  • [Yossarian:] Surnute jaoks ei ole vähimatki vahet, kes sõja võidab. (lk 161)

LuuleRedigeeri

Tragöödia tähtsaim vaatus on kuues:
kui surnud tõusevad lava lahinguväljadelt,
kohendatakse parukaid ja kostüüme,
tõmmatakse nuga rinnust,
võetakse silmus kaelast,
seistakse elavatega ühte ritta
näoga publiku poole.
...
Hanerivis tulevad need, kes otsa leidnud varem,
kolmandas ja neljandas ja vaatuste vahel.
Teadmata kadunute imepärane naasmine.

  • Wisława Szymborska, "Teatrimuljed", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 22-23

KirjandusRedigeeri

  • Olga tokarczuk, "Aja oma atra läbi koolnute kontide", tlk Hendrik Lindepuu, 2020