Vikitsitaadid

Triinu Pakk

Triinu Pakk (ka Triinu Pakk-Allmann, sündinud 11. augustil 1966) on eesti tõlkija ja kirjanduskriitik. Ta on eesti keelde tõlkinud arvukalt ilukirjandust ning raamatuid antropoloogiast, filosoofiast ja kultuuriajaloostautoritelt nagu Peter Burke, James George Frazer, Clifford Geertz, Jack Kerouac, Terry Pratchett, Robert Graves,Karl Popper, Edward Gibbon, Chimamanda Ngozi Adichie, Quentin Skinner jpt.


Kirjutised

muuda


  • Kui meenutada põhilist, tuleb öelda, et oma õnneks heasse peresse sündinuna sai Bacon hea hariduse ning valiti juba varakult parlamenti, riigiametis edenemist taotledes koostas ta mitmeid edumeelseid ühiskondlikke projekte – muu hulgas Inglismaad lõhestanud usuvastuolude lepitamiseks –, mille elluviimine mõningail hinnanguil võinuks Inglise XVII sajandi ajaloo märksa helgemale teele kallutada, kuid jäid teostamata, kuna tundusid kuningas James I-le oma ajast liiga kaugel ees olevat.
  • Baconi peateosed püsisid kaua autoriteetseina ning enam kui sada aastat pärast tema surma pühendasid prantsuse valgustajad-entsüklopedistid oma "Entsüklopeedia" nimelt Francis Baconile. Hilisem ajalugu viis aga täide Baconi vaga soovi, kui ta "Esseed" nende väljaandmise eel Buckinghami hertsogile pühendas – et see köide tema muudest teostest mitte lühemat aega ei püsiks.
  • Tegelikult muidugi tuleks lugeda Baconi esseid originaalis – isegi kui see XVII sajandi kohati veel ladinamõjuline, napp ja/või tihendatud inglise keel võib mõnikord mõjuda mõistatuslikult. Kes tahab "Esseedest" otsida juhtlõngu Baconi teadusliku ja filosoofilise tegevuse analüüsimiseks või leida arvuti abil näiteid sõnakasutuse kohta, teha verbaalanalüüse, see peab Vene tõlke juurest karjudes põgenema. Kes aga tahab oma vaimset horisonti üldinimlike mõttemõlgutustega avardada, võib vabalt katsuda pista Baconi "Esseed" kuhugi taskusse – jah, kes oskab soovitada, kust leida piisavalt suurte taskutega kuub? – ning minna sellega jalutama üle mäe ja maa, kuhu jalad viivad. Kuhu me omadega ka ei satuks, on Baconi "Esseed" seal tahes või tahtmata igal juhul huviväärselt asja eest.


  • Keelele on kasuks vabadus ja tarkus. Vabadus, et saaks mängida, luua uusi seoseid, laiendada piire, painutada reegleid, areneda ja muutuda – ühesõnaga, elada. Et vabadus ei muutuks labaseks jauramiseks, on vaja tarkust, ja mitte ainult oma, vaid ka teiste keelte alal. Keel võtab üle sõnu ja väljendeid, mängib, teeb toortõlkeid, moonutab sõnu omasoodu, viskab vimkasid. Siis aitab teiste keelte tundmine rumalusi ära hoida, sest vabadus ei pea ju tähendama anarhiat.
  • Tõsi, interneti kaudu tungib inglise keel kõikjale ja teeb vahel tempe, mida vaja ei oleks, aga enne kui teda kõigis surmapattudes süüdistama hakata, tasuks iga üksikjuhtumit targalt uurida.


  • Rubén Gallego raamatust vaatab meile vastu elu alasti, verilihal tuum, mille ümbert on maha kõrvetatud kõik, millega meie, terved, end elu ja maailma vastu kaitseme või tuimaks teeme - meie mugavused, huvitegevused, enesestmõistetavaks peetud suutlikkus oma käsi-jalgu kasutada, hindamatu, kuid alati alahinnatud võime lihtsalt oma kodust väljuda, tuhat ja üks mõttetut meelelahutust, mis lõppeks kõigest peidavad meie pilgu eest ainsaid paratamatusi, mille kõrval kõik muu on tühine - surma ja väärikust. Sest üks asi on ellu jääda, teine aga, kuidas ja milleks. Kui teistelt abi palumine muutub talumatult alandavaks, võib loota ainult surmale, lakata söömast ja joomast, anuda viimast, lõplikku süsti, millest enam ei peaks ärkama.
    • Triinu Pakk, "Halastamatult lihtne elu", Postimehe kultuurilisa AK, 30.05.2020, lk 14 ("Valge mustal" arvustus)


  • Ouředníki stiili on tõlkija järelsõnas iseloomustanud sõnadega "naivistlik" ja "infantiilne": igat võimalikku laadi faktid tulvavad robinal läbisegi paberile, nagu seisaks lugeja elektroonikapoes seinatäie eri programme edastavate televiisorite katkematus nonsenslikus vadinas. Kahtlemata on just nn infantiilsus see, mis tuletas mulle ainsa võimaliku võrdlusmaterjalina meelde Kurt Vonneguti "Tapamaja, korpus 5 ehk Laste ristisõja", kuigi Billy Pilgrimil oli asjadest ka oma arvamusi, Ouředník jätab aga lugeja mureks, kas naerda või nutta: "Ja langenud prantslasi oli kokku 2681 km ja langenud inglasi 1547 km ja langenud sakslasi 3010 km, arvestades surnukeha keskmiseks pikkuseks 172 cm" (lk 7). Eks ta ole.
  • Aastakäigu üks tähtteoseid on minu silmis kindlasti László Krasznahorkai „Viimne hunt“ (nr 18, tlk Reet Klettenberg), ungari „apokalüpsisemeistri“ esmatutvustus eesti keeles ühe „kohutava ja ligitõmbava lause“ kujul, milles läbipõlenud saksa filosoofiaprofessor Extremaduras viimse hundi saatust uurides jõuab mingi äratundmise, „teatava kirgastumiseni“, nagu on arvanud mõned – või kelle käes looma „hukkumise asjaolude selgitamisest kujuneb võrdkuju meid eesootavale saatusele kiirteede ja uusarenduste kasvavas kõrbes, ning just nimelt säärane moodsa maailma ja selle lõpu lähedusest sündiv katastroofiaimus, mitte aga lausepikkus ega teadvusevool võib olla see, mis peaks lugejat Krasznahorkai klassikaliselt puänteeritud novellis kohutama“, nagu ühes teises ahvatlevas lauses on arvanud mõned teised, kusjuures igaühele jääb vabadus ise sellesse lausesse ikka ja jälle uuesti sukelduda ja uppuda ja luua endale ses tekstis oma isiklikud ruumid ja maastikud oma isiklike viimsete huntide otsinguil, kõiki lõppe ikka ja jälle ümber kirjutades, hoolimata sellest lõpust – või ehk just tänu sellele –, millele oma põhjalikus järelsõnas osutab tõlkija Reet Klettenberg, kellele sügav kummardus lause lummavuse eest. (Jah, ma annan endale aru, et komme arvustada seda raamatut ühe lausega on muutumas ohtlikult nakkavaks …)
  • Neile, kes inglise keele pealetungi pärast südant valutavad, võib tulla meeldiva üllatusena, et vähemalt LRis ei ole see keel kaugeltki domineeriv ja nt 2014. aastal tuldi koguni toime ilma ühegi tõlketa inglise keelest.


  • Miks ma sellest siin nii pikalt kirjutan? Võib-olla kuulun ma nende pahakspandavate isikute sekka, kes, nagu Krull väljendub, Suure Jumalanna müüdi vastu vihaselt sõdivad ja "kelle silmis ajalooline tõde ongi ainus healoomuline väärtus ning müüdid üksnes takistavad oleviku selgepilgulist hindamist" (lk 64). (Kuid siiski, nii Frazerit kui ka Gravesi tõlkinult julgen kinnitada, et pean mütoloogiat vägagi healoomuliseks väärtuseks; ma lihtsalt ei poolda vanade mütoloogiliste kujutelmade sisustamist uususundite toel – ega tõtt-öelda uususundeid üldse.) Võib-olla tunnen ma end petetuna, et mitmeski suhtes väga huvitav ja tähelepanu vääriv loomislaulu algupära otsing suubub lõpuks feministlikku müstitsismi – sest teisiti ei oska ma jumalannausku nimetada. Või tõukab mind Krulli lähenemise juures eemale nii raamatus viidatud kui ka viitamata, vihjamisi kohal jumalanna-ideoloogide kirjutistes alailma silma hakkav sõnade woman ja feminine paaripanek sõnakestega mystery, secret, intuition, spirituality, mis näib naised mõistuse vallast sama tõhusalt välja arvavat, kui seda omal ajal ja teises sfääris tegi Kirche, Küche, Kinder. Isegi kui ratsionaalne, lihtlabaselt loomulik maailm tundub puhuti kõle, konfliktne ja lohutu, näib see mulle siiski parem kui üleloomulik pesake jumalanna tiiva all, kus naiste eneseteostuse oluliseks osaks on kogunemine täiskuuöödel ja kuu- või maajumalannade palveldamine veidravõitu riituste saatel loitsimistega, mis on pahatihti välja töötatud meeste kirjutatud esoteeriliste traktaatide põhjal.
Miks mulle näib, et selle pildi esilemanamise peale välgatasid korraks meie linnu hallikirjud hambad?



Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Triinu_Pakk&oldid=114523"