Tapamaja, korpus viis

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

"Tapamaja, korpus viis, ehk Laste ristisõda" on ameerika kirjaniku Kurt Vonneguti sõjavastane romaan, ilmus 1969. Kurikuulsa Dresdeni pommitamise taustal teeb peategelane Billy Pilgrim müütilisi ajarännakuid. Ameerika sõjavangina oli Kurt Vonnegut ka ise Dresdeni pommitamise tunnistajaks. Eesti keelde tõlkis romaani Valda Raud, esmatrükk ilmus 1971.

Esimene peatükk

• Te olite siis ju alles titad!" ütles ta.
  "Mis?" küsisin ma.
  "Te olite sõja ajal ju alles titad - lapsed, nagu need seal üleval!"
  Ma noogutasin, et see on tõsi. Me olime sõjas olnud tõesti süütud rumalukesed, lapseeast vaevalt väljas.
  "Aga niimoodi te sellest juba ei kirjuta, ega ei." See ei olnud küsimus. See oli süüdistus.
  "Mina... ma ei tea," ühmasin.
  "Noh, aga mina tean," ütles Mary. "Te teesklete, nagu oleksite te olnud mehed ja mitte titad, ja filmides mängivad teid Frank Sinatra ja John Wayne või mõni muu sileda näoga sõda armastav vastik tüüp. Ja sõda näib lihtsalt võluvana, ja nii ei tulegi neile sõdadele lõppu. Ja jälle sõdivad lapsed, nagu need seal üleval"
  Nüüd ma siis taipasin. See oli sõda, mis Maryt nii vihastas. ta ei tahtnud, et tema või kellegi teise lapsed sõjas surma saaksid. Ja ta uskus, et raamatud ja filmid on kaassüüdlased sõdade tekkimises.
  Niisiis tõstsin ma oma parema käe ja andsin Maryle tõotuse: "Mary," ütlesin ma, "ma ei usu, et ma selle raamatu kunagi lõpetan. Olen kirjutanud juba oma viis tuhat lehekülge ja kõik ära visanud. Aga kui ma selle siiski lõpetan, siis annan teile ausõna, et Frank Sinatra ega John Wayne'i jaoks seal küll osi ei leidu."
  "Teate mis," lisasin ma, "ma panen oma raamatule pealkirjaks "Laste ristisõda"."
  Sellest peale oli Mary mu sõber.
  • Sõjakaaslase naine süüdistab Dresdeni pommitamisest raamatut kirjutavat autorit.

• See on sellepärast nii lühike ja segane ja logisev, Sam, et tapatalgute kohta ei saagi midagi intelligentset öelda. Kõik ju peaksid olema surnud, et mitte kunagi enam midagi öelda ega midagi tahta. Pärast tapatalguid peaks kõik olema väga vaikne, ja alati ongi vaikne, ainult linnud ei vaiki.
  Ja mida need linnud siis ütlevad? ütlevad, mida tapatalgute kohta öelda ongi, nagu näiteks "Tsii-tsi-viit?".
  • Kurt Vonnegut jutustajana räägib enda kirjastaja Seymour ("Sam") Lawrence'iga raamatust

• Olen öelnud oma poegadele, et nad ei tohi mingil juhul tapatalgutest osa võtta ja et uudised vaenlase massilisest hävitamisest ei tohi neile rahuldust ega rõõmu pakkuda.
  Samuti olen neile öelnud, et nad ei läheks tööle ettevõtetesse, mis toodavad massilise hävitamise vahendeid, ja et nad avaldaksid põlgust nende suhtes, kes selliseid vahendeid vajalikuks peavad.

Kolmas peatükk

• Billy kabinetis seinal raami sees oli palve, mis väljendas tema meetodit, kuidas edasi elada, kuigi ta ei olnud elamisest just vaimustatud.

"Issand, anna mulle
meelekindlust
leppida asjadega, mida ma muuta ei saa,
julgust
muuta asju, mida ma muuta saan,
ja tarkust
nende vahel alati vahet teha"

Asjade hulgas, mida Billy muuta ei saanud, olid minevik, olevik ja tulevik.

Neljas peatükk

• "Te räägite, nagu ei usukski te inimeste vaba tahet," ütles Billy Pilgrim.
  "Kui ma ei oleks kulutanud nii palju aega maalaste uurimiseks," vastas tralfamadoorlane, "ei oleks mul aimugi, mida selle "vaba tahte" all mõistetakse. Olen külastanud kolmekümmend ühte planeeti maailmaruumis ning lisaks veel uurinud andmeid sajalt planeedilt. Ainult Maal kõneldakse vabast tahtest".

Viies peatükk

• Ainult küünlad ja seep olid Saksa päritolu. Neil oli omavahel mingi viirastuslik, küütlev sarnasus. Inglased seda ei teadnud, kuid küünlad ja seep olid tehtud juutide ja mustlaste, haldjate ja kommunistide ning muude Saksa riigi vaenlaste rasvast.

• Ta oletas, et evangeeliumite eesmärk on muu hulgas õpetada inimestele halastust, isegi kõige viletsamate vastu. Tegelikult aga õpetasid evangeeliumid järgmist: Enne kui sa kellegi tapad, tee absoluutselt kindlaks, et tapetaval ei ole mõjukat suguseltsi. Eks ta ole.

• Kristuselugude puuduseks oli see, ütles külaline kosmosest, et Kristus, kuigi ta selle järgi välja ei näinud, oli tegelikult universumi Kõige Võimsama Olendi poeg. Lugejad said sellest aru, ja kui nad saabusid ristilöömist vaatama, mõtlesid nad loomulikult - Rosewater luges selle valjusti ette:
  Oh sa poiss, seekord on nad lintšimiseks küll ebasobiva selli valinud!
  Ja sel mõttel oli veel vend: "On olemas ka sobivaid inimesi, keda lintšida". Kes need on? Inimesed, kellel ei ole mõjukat suguseltsi. Eks ta ole.

• "Ma olen ise näinud koolitüdrukute laipu, kelle keetsid veetornis elusalt ära minu oma kaasmaalased, kes ise uhkelt uskusid, et nad võitlevad ainuüksi kurja vastu." See oli tõsi. Billy nägi Dresdenis neid keedetud laipu. "Ka olen ma öösel endale vanglas teed näidanud küünaldega inimolendite rasvast, kelle tapsid nonde koolitüdrukute vennad ning isad. Maalased peaksid olema universumi hirm!"
  • Billylt, kes on tulnukate poolt kauge planeedi Tralfamadore loomaaeda vangistatud, küsitakse, mis on kõige väärtuslikum asi, mida Billy Tralfamadorel on õppinud, ja Billy vastab, et see, kuidas kogu planeedi elanikud oskavad elada rahus.

• Kunagi ütles Rosewater Billyle huvitava mõtte ühe raamatu kohta, mis ei olnud ulme vallast. Ta ütles, et kõik, mida elust on tarvis teada, on olemas Fjodor Dostojevski romaanis "Vennad Karamazovid".
  "Aga nüüd sellest enam ei jätku," lisas Rosewater.

Kaheksas peatükk

• Suitsupilve all lendasid kohale Ameerika hävitajad, et vaadata, kas seal all keegi veel liigub. Nad nägid seal Billy ja teisi ringi liikuvat. Nad puistasid ameeriklased kuulidega üle, kuid need ei tabanud. Siis nägid lennukid veel mõnd inimest jõe ääres liikumas. Nad tulistasid neid. Mõni sai pihta. Eks ta ole.
  Asja mõte oli – kiirendada sõja lõppu.

• Dresdenist ei olnud suurt põgenike voolu. Kellad tiksusid, tuled praksusid, läbikumavad küünlad tilgutasid rasva. Siis koputati uksele ja sisse astusid neli valvurit ning sada ameerika sõjavangi.
  Võõrastemajapidaja küsis valvuritelt, kas nad tulevad linnast.
  "Jah."
  "Kas on veel inimesi tulemas?"
  Valvurid vastasid, et sel raskel teel, mille nemad valisid, ei näinud nad küll ühtki elavat hinge.

Teose kohta

• Ouředníki stiili on tõlkija järelsõnas iseloomustanud sõnadega "naivistlik" ja "infantiilne": igat võimalikku laadi faktid tulvavad robinal läbisegi paberile, nagu seisaks lugeja elektroonikapoes seinatäie eri programme edastavate televiisorite katkematus nonsenslikus vadinas. Kahtlemata on just nn infantiilsus see, mis tuletas mulle ainsa võimaliku võrdlusmaterjalina meelde Kurt Vonneguti "Tapamaja, korpus 5 ehk Laste ristisõja", kuigi Billy Pilgrimil oli asjadest ka oma arvamusi, Ouředník jätab aga lugeja mureks, kas naerda või nutta: "Ja langenud prantslasi oli kokku 2681 km ja langenud inglasi 1547 km ja langenud sakslasi 3010 km, arvestades surnukeha keskmiseks pikkuseks 172 cm" (lk 7). Eks ta ole.
  • Triinu Pakk, "Laulgem hoi! Elagu Karu!" Sirp, 15.02.2019