Fjodor Dostojevski

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

Fjodor Dostojevski (11. november (vana kalendri järgi 30. oktoober) 1821 – 9. veebruar (vana kalendri järgi 28. jaanuar) 1881) oli Vene kirjanik. Eesti keelde on tõlgitud rida tema teoseid, millest tuntuimate seas on "Kuritöö ja karistus" ning "Idioot".

Fjodor Dostojevski, 1872.

Allikata

• Inimene on saladus.
• See, kes valitseb halli argipäeva üle, on kangelane.

Tema kohta

• Konstantin Konstantinovitš kõneles esimesena:

"Isegi Prantsusmaal pole kirjanikku, kes oleks võrdne meie Fjodor Mihhailovitšiga. Olen lugenud kõike, mis ta on avaldanud, ja usun, et lüürikudki võiksid temalt õppida, kuidas vene keelt kasutada."

"Kas lüürika keel pole siiski parim?"

"On muidugi," sõnas Konstantin Konstantinovitš. "Kuid Dostojevski keel pole prosaisti keel. Arva ära, missugusest tema teosest pean ma eriti lugu?"

Suurvürst mõtles tükk aega. Viimaks ütles ta:

"Vististi "Vaestest inimestest". Või siis "Valgetest öödest"."

Konstantin Konstantinovitš hakkas naerma.

"Sul on õigus. Ja ma muide mõistan, mida sa mõtled parima keele all. Poeesia on muidugi kirjanduse tipp, kuid Dostojevski keel on täiesti uskumatu. Eks ole! Kui ma seda loen, ütlen endale, et see ei ole ju ometi võimalik. Tema vene keel on nii võimatu, et selle ilu tajub alles tüki aja pärast."

Ta pahvis oma sigarit ja jätkas:

"Kuigi mind erutab veel rohkem tema juhtmõte."

"Juhtmõte?" ütles Nikolai Mihhailovitš hämmastunult. "Kas sa oled säärasegi leidnud? Minu arust on tal rohkesti ideid, kuid mingit juhtmõtet pole ma leidnud... Kui selleks ehk pole tema armastus Peterburi vastu."

Nikolai Mihhailovitš vajus nagu hetkeks oma mälestustesse, kuid lausus siis elavalt:

"Kui viibin Pariisis ja meenutan seal Peterburit, mõistan ma hästi selle linna ilu. Pariis on Peterburi kõrval vaene ja inetu. Poolõde... Dostojevski avas mu silmad selle nägemiseks." (lk 44)

• "Minu arvates on "Idioot" raamat paradiisist," ütles Konstantin Konstantinovitš. "See on nagu maaliteos, aken täiuslikku ellu, mis on meie jaoks võimalik. Dostojevski läheb veel kaugemale, ta mitte üksi ei kujuta täiuslikku inimest selles maailmas, vaid ütleb, et meie, kes me elame siin ja praegu, juba oleme paradiisis ja et Peterburi on ainus koht maailmas, kus asub paradiią. Sellest tuleb see jumalik valgus." (lk 45)
  • Laila Hietamies, "Valged akaatsiad", tlk Debora Vaarandi, Eesti Raamat, 1996