• Veel toimus vaidlus (ainult et seekord hoidsin ma keele hammaste taga) seltsimees Sannikoviga: et kas saab kirjutada luuletuse sünteetilisest kautšukist. Tema väitis, et - saab, ja et ta kirjutabki selle, sest kõik - võib olla teema. (Mina väitsin endamisi vastu: - "Minu meelest küll vajatakse kautšukki tehastes, mitte luuletustes".) Poeesias on vaja ainult neid asju, mida kellelegi vaja pole. See on - kõige vaesem koht kogu maamunal. Ja see koht on - püha. (Mul on väga raske ette kujutada, et keegi suudaks kirjutada säärase luuletuse - täiesti puhtast südamest, hingest ja hingele.)
    • Marina Tsvetajeva kirjas Ljudmilla Vepritskajale, 9. jaanuar 1940, rmt: Marina Tsvetajeva, "Elu tules. Pihtimused", koostanud Tzvetan Todorov, tlk Mirjam Lepikult, 2007, lk 533-534


  • Mati aga jäi pingi ette seisma.
"Maili, vaata, kui vahva kelk mul on!" uhkustas ta.
"Minu kelk on palju vahvam!" nähvas Maili vastu.
Tegelikult olid laste kelgud täpselt ühesugused, just nagu kaksikud.
"Aga mul on täitsa uus kelk!" kiitis Mati.
"Aga minu kelk on veel palju uuem!" ei jäänud Maili vastust võlgu. (lk 7)
  • Dagmar Normet, "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979