Kaksikud

Proosa

Kalli lasi neljaliikmelise pere autost välja ja avas pakiruumi.

"Hei, Christine," ta ulatas mulle kaks reisikotti, "siin on Marleeni uued külalised, vaata, need on ju ehtsad kaksikud, kas pole naljakas?"

Uurisin kaht tedretähnilist punapäist tüdrukut, kes piidlesid mind tõsiste nägudega. Nad olid uskumatult sarnased.

"Me pole naljakad."

Nende ema tõmbas mõlemad kõrvale. "Loomulikult mitte. Härra Jürgensi meelest on tore, et te olete kaksikud."

"Miks tore?"

Tüdrukud põrnitsesid Kallit. Too kratsis pead.

"Miks tore?"

Nad ei andnud järele. [---]

Marleen kükitas tüdrukute ette. "Ja kes on nüüd kes?"

Vasakpoolne vastas kohe: "Mina olen Emily. Ja tema on Lena. Meil on koolis alati erinevad riided, mul on alati midagi sinist. Ja meie ei ole naljakad." Ta põrnitses Kallile otsa. Siis uuesti Marleenile.

"Oo, ja kui vanad te olete?" Marleen tõusis taas püsti.

Vastus tuli kooris: "Seitse."

"Seitse." Kalli kordas numbrit. "Siis te pole muidugi ammu enam naljakad. Olete suured."

Emily mõtles korraks järele ja siis müksas õde. Mõlemad noogutasid Kallile tõsiselt. Tundus, et rahu on jalule seatud. (lk 77)

Dora Heldt, "Puhkus papaga", tlk Reet Weidebaum, 2018

Luule

Sina oo kaksus, oo kaksik, kelle pale on lahke: haruta lahti mu enesekindlus
ja seo see silmuseks oma rusika ümber, nii et tunneksin sind ergus püsituses.

Meg Day, "Tümita mu südant, transsooline jumal" ("Batter My Heart, Transgender’d God"), kogust "Last Psalm at Sea Level", Barrow Street, 2014