Luule

(Ümber suunatud leheküljelt Luuletus)

Luule ehk poeesia on värss- ehk seotud kõne, kirjanduse osa, mida sidumata kõnele ehk proosale vastandab teksti eriline liigendus, rütmil rajanev struktuur. Kirjandussemiootika seisukohast on luule kirjanduse must auk, kus teksti infotihedus on nii suur, et enamiku inimeste jaoks jääb luule sisu kättesaamatuks. Vaatamata mitmete spetsialistide kahtlustele on see tekstilaad jäänud aktuaalseks nii pärast Auschwitzi kui ka sõja ajal.

Marie Spartali Stillman, "Petrarca ja Laura esimene kohtumine" (1889)
Maude Goodman, "Luuletus" (1895)
Shōen Uemura, "Luuletuse kirjutamine" (1942)


ProosaRedigeeri

  • Luule on peenem ja filosoofilisem kui ajalugu, sest luule väljendab üldist, aga ajalugu vaid üksikut.


  • Luule vastand on õigupoolest mitte proosa, vaid teadus. Luule vastandub teadusele ja proosa värsimõõdule. Teaduse õige ja vahetu objekt on tõe omandamine või edastamine; luule õige ja vahetu objekt on vahetu naudingu edastamine.
    • Poetry is not the proper antithesis to prose, but to science. Poetry is opposed to science, and prose to metre. The proper and immediate object of science is the acquirement, or communication, of truth; the proper and immediate object of poetry is the communication of immediate pleasure.
    • Samuel Taylor Coleridge, "Luule määratlused" (1811)
  • Ma tahaksin, et meie noored nutikad poeedid peaksid meeles mu lihtsakoelist proosa ja luule määratlust, mille järgi proosa = sõnad parimas järjestuses, luule = parimad sõnad parimas järjestuses.
  • I wish our clever young poets would remember my homely definitions of prose and poetry; that is, prose = words in their best order; poetry = the best words in their best order.
    • Samuel Taylor Coleridge, "Lauakõned (1821–1834)", 12. juuli 1827


  • "Kas aadlikud siis luuletavad?" küsis Raoul lihtsameelselt. "Arvasin, et see pole neile seisusekohane."
"Jah, armas vikont, kui luuletad viletsasti, siis pole see seisusekohane, aga kui värsid on head, toob see suurt kuulsust. Võtame näiteks härra de Rotrou. Kõigest hoolimata usun ma," jätkas Athos toonil, millega antakse kasulikke õpetusi, "et parem on siiski mitte luuletada."


  • Näe, vusserdaja sai maha päris kobeda luuletusega. Miks ka mitte? Määrimata vankriratas laulab teinekord tõesti nagu linnuke.



  • Kellel ei oleks luuletamise pattu hinge taga. Noores põlves, koolilapsena, seatakse tihti riime kokku kuu kumast ja tähtehelgist, õrnast õhust ja päevasärast, riimitakse nüüd ja püüd, süüd ja hüüd salmide lõppu, painutatakse rütmi "silmatera ja maakera"; kuid sarnaste vallatuste najal nõuda luuletajaks tunnustamist oleks enam kui naeruvääriline. Kui aga sarnase naeruväärsusega siiski hakkama saadakse, siis on see seletatav ainult enesekriitika puudusega.
    • Helmi Neggo, "Meie seltsid, seltsitegelased ja arvustus". Pealinna Teataja (Petrograd), 20.(3.) november 1916, tsiteeritud väljaandest Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud Hando Runnel, Ilmamaa 2013, lk 188



  • Kuid luuletus üleüldse pole kunst. On tarvis ainult vähe sentimentalismi, vähe edevust, vähe püsivust värsitehnika omandamises – ning luuletaja ongi valmis. Katsu ainult kõige pisemat, kõige tühisemat mõttekest ilusaisse sõnusse seada (aga ilusaisse sõnusse seadmine on lihtne tehniline ülesanne, mida harjutamisega kergesti kätte saab) ning luuletus ongi käes.


  • See on kõige parem viis luuletuste tegemiseks: las aga tuleb, mis tulla tahab.
    • A. A. Milne, "Karupoeg Puhh". Tõlkinud Valter Rummel. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 135


  • Tõsine luule, nagu iga vaimset algupära olev ilu, on harukordne. Tõelist luulet, päris õnnestunud ja igielavaid luuleteoseid on võrrel­des õige vähe olemas, isegi maailmakirjanduses. On õigusega esitatud, et suurteski kirjandustes, mille ajaraamatud üle poolegi tuhande aasta ulatavad, mõni kümmekond tõesti suuri kirjanikke, luuletajaid on esindunud.


  • Inimesed umbusaldavad vahel igasugust erisihilist luulet: luulet, milles autor propageerib mingeid ühiskondlikke, moraalseid, poliitilisi või usulisi vaateid. Ja nad kalduvad veel kergemini ütlema, et see pole üldse luule, kui need vaated neile ei meeldi; nii nagu teised sageli peavad midagi tõeliseks luuleks sellepärast, et see juhtumisi väljendab neile meeldivat vaadet.
    • T. S. Eliot, "Luule ühiskondlik funktsioon", rmt: "Valik esseid", Hortus Litterarum, 1997, lk 220


  • Luule paljudest määratlustest parim on lihtsaim: "meeldejääv kõne".


  • Luule on mulle peaaegu objektiivse ilmsusega ilu tundeline löök: kes ütleb löök, mõtleb üllatust, siirust, vastukarva konventsioonidele. Nüüdis­hetkel on selleks pigem valgusekumas raudteejaamad ja tänavalaulude kohta­mine kui kuuvalguses järv või kontsert murtud kraega kroonlühtrite valguses. Kuid teises staadiumis on see kõige spontaansem protest rõhuva maailma vastu, ja võib-olla isegi kõige vähema mõjuga. Ta annab inimkonnale mõningat lohutust võimatu õnne puhul. Mulle tähendab ta kaht heategu ilma kahjustuste vastukaaluta. Et ta laseb mul unus­tada sõda ja surma ja kõike, mis takistab elu algamast. Ja et ta annab surma piiril, kui on tõsi, et olen surelik, mulle illusiooni, et olen elanud.
    • Abel Clarté, tõlge: Aleksander Aspel artiklis "Mida pakub luule" (Looming nr 7 1938), rmt: Aleksander Aspel "Kirjad Pariisist", lk 185-186


  • Luule on minu arvates elu tõeline olemus ja loov eluprintsiip par excel­lence. Ei saaks kujutleda maailma, mis oleks luulelage. Kõik kirjanduskunsti liigid on määratletud luule poolt. On ainult luule.
    • Georges Duhamel, tõlge: Aleksander Aspel artiklis "Mida pakub luule" (Looming nr 7 1938), rmt: Aleksander Aspel "Kirjad Pariisist", lk 186


  • Inimene kaotab alatasa inimlikud tunded ja nende väljenduse. Luule annab nad temale tagasi.
    • Max Jacob, tõlge: Aleksander Aspel artiklis "Mida pakub luule" (Looming nr 7 1938), rmt: Aleksander Aspel, "Kirjad Pariisist", lk 186


  • Värsimõõt ja riimid üksi ei tee veel luuletust.
    • H. Paul Keerdo, Eesti NSV rahanduse rahvakomissar, intervjuu: "Paul Keerdo 50-aastane", Sirp ja Vasar, nr. 15, 12 aprill 1941, lk 3



  • On inimesi, kes tajuvad poeesiat kasinasti; tavaliselt pühenduvad nad selle õpetamisele.


  • Aga mis on poeesia muusikata — see on nagu ilusate sulgedega lind, kes ei oska laulda.
    • Karl Ristikivi, "Rõõmulaul". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1966, lk 248


  • Luule ei ole "parimad sõnad parimas järjestuses", ta on keele eksisteerimise kõrgeim vorm.
  • Pole teada, kui palju kaotab luule poeedi pöördumisel proosa poole, on ainult kindel, et proosa sellega tugevasti võidab.


  • Hiljem, hotellis, tema üüritud odavas toas, tunnistas ta, et minu nägu oli teda vapustanud. Kas ta tõesti uskus millessegi nii lapsikusse nagu armastus esimesest silmapilgust. Ja siiski oli see mingis mõttes armastus. Rääkisime oma elust, tema naisest, minu mehest, ning siis läksime üle teisele teemale ja rääkisime nelikümmend viis minutit tema tütrest... geeniusest, kümneaastasest imelapsest. Olin alandatud, tummaks löödud. Tahtsin talle näkku karjuda: Aga mina! Ära mind unusta! Kuueaastaselt kirjutas ta tütar luuletusi, keni väikesi Blake'i stiilis luuletusi. Blake'i stiilis? Jah. Kaheksa-aastaselt ta avaldas needsamad luuletused. (lk 36)


  • Pole vist ühtki teist kaunist kunsti, mis sel määral oma pärandiga seotud oleks kui luule. Rääkimata igavesest vormiorjusest, on luule ka sisu poolest kõigit traditsioonis kinni ja ratsutab tahes-tahtmata traditsiooni seljas. Ikka viitab hea luuletus tagasi mõnele teisele, seondub mingi motiivi või hoiakuga eelnevast kirjandusest. Kas ei piira see poeesia novaatorlikke püüdlusi? Ei sugugi. Sellisel seotusel on luule seisukohalt ainuüksi positiivne tähendus: iga luuletuse taga on veel kümneid teisi, mis poeedi märguandel või isegi niisama kaasa kõlama hakkavad. Resonantsi ulatuse ja iseloomu määrab ennekõike vastuvõtja luuletundmine.
    • Joel Sang, "Luule vedrud ja polster" (1976), rmt: J. Sang, "Päripidi vastukarva", Tallinn: Eesti Raamat, 1987, lk 4


  • Luuleta ainult siis, kui jumal käsib. Siis tead, et nälg on temalt.


  • Pisut aega valitses vaikus. Siis sosistas noorperenaine vapustatult:
"See medaljon on meie perekonna aare ja seal sees on minu vanavanaema pilt. Ma kandsin medaljoni alati kaelas, kuni see ühel õnnetul päeval salapäraselt kaduma läks."
"Ja tänasel õnnelikul päeval saate te oma aarde jälle kätte," ütles Muhv ning ulatas medaljoni noorperenaisele. "Te olete oma vanavanaemaga muide äärmiselt sarnane."
Kingpool oli parajasti kolmanda kausitäiega toime tulnud ja teatas nüüd rahulolevalt:
"Kui Muhv vanavanaema pilti nägi, siis tegi ta otsekohe ühe täitsa talutava luuletuse."
"Oo!" ütles noorperenaine. "Seda luuletust tahan ma küll ilmtingimata kuulda!"
Kõigi pilgud pöördusid Muhvi poole ja Muhv kohmetus lõplikult ära. Kuid ta võttis ennast siiski kokku ja luges pominal:
"Sa naeratad, su hambad on nii valged
ja õrnalt õhetavad roosad palged."
Noorperenaine naeratas tõepoolest ja ühtlasi ilmus ta palgetele õrn õhetus.
"Ma tänan sind," ütles ta. "Ma tänan sind enda ja samuti oma väikese tütrekese nimel, kes praegu küll veel hällis lebab, kuid kes ükskord hakkab seda medaljoni kandma."
"Ma pühendan selle luuletuse teile," ütles Muhv.
Nüüd haaras noorperenaine Muhvi kaenlasse ja kallistas teda nii kõvasti, et ka Muhvil palged õhetama hakkasid, veel hoopis tugevamini kui noorperenaisel endal.


  • Luuletused on traditsiooniliselt kirjutatud jambilises pentameetris, mis kõlab nõnda: ta-DAM, ta-DAM, ta-DAM, ta-DAM, ta-DAM. Muidugi on palju teisi värsimõõte, milles kirjutada, ja tänapäeval ei kirjuta luuletajad üldsegi vormikohases värsimõõdus. Kuid jambides kirjutatud luuletuse lugemine pakub mingit loomupärast rahuldust. Kõigepealt tavatseme me jambi rütmis liikuda; see on sundimatu jalutuskäigu rütm. Kuid see lukustab ka südamelöögid sõnade puuri ja meie, kes me reageerime nii tundlikult südame häältele, loeme luuletust, ning meie enda pulss on otsekui vaikne metronoom. (lk 210)


  • Kui keegi on poeet, siis ta on k e e g i, kellele asjad tähendavad väga vähe - keegi, keda sunnib tegemine. Nagu kõigel sundusel, on ka sellel loomulikult halvad küljed. Asjata pole poeedid sügavas depressioonis öelnud, et nad eelistaksid kõike muud kui luuletada, kas siis kasvatada roose või remontida mootoreid - kõike muud, millega nende poeesia võistleb.
    • Vaino Vahing, "Keel, poeet ja skisofreenia", Akadeemia 6/1997, lk 1211


  • Luuletus on kingitus, aga mitte ainult kingitud asi. See kingitus on elus: ta on tulnud teiselt poolt, sealt, kust tulid meie esivanemad, kust tuli esivanemate keel. Luuletus on selle keele laps, üks väga arvukatest lastest, ja ta on niisama elus nagu see keelgi. Keel ei ole küll päris samasugune elusolend, nagu on lind või putukas, aga ta on elus samamoodi nagu sipelgapesa, metsaalune või inimese sisikonna mikrofloora: ta on teatav isetaastuv võrgustik. Luuletus on selle keele sees sündinud olevus, ta on ainult näiliselt lõpetatud ja muutub kogu aeg koos keelega.
  • ...me ei saa rääkida luulest üleüldse, nii nagu romantilises kirjandusteoorias on räägitud lüürikast ja lüürilisusest. Tänapäeva luule on žanriliselt kirju, sellesse kuulub nii isikukesksus kui keelekesksus, nii pihtimuslikkus kui intertekstuaalsus. Seepärast ei peaks üht tüüpi luulelt nõudma teist tüüpi luule tunnuseid, kui neid samaaegselt olla ei saa. Isegi teksti keerukus ei saa olla lõplik kriteerium: kui võrrelda Juhan Liivi primitiivsust ja Gustav Suitsu komplekssust, ei saa me veel järeldada, et üks on rohkem päris luule kui teine.


  • Luuletusel ei ole sugu. Mind isiklikult sügavalt liigutavate tekstide puhul lahustub kirjutaja oma sõnadega loodud ajas ja ruumis ning nende atribuutides, muutub nendest lahutamatuks. Sellises ruumis sugu ei ole. Samuti leidub sellist luulet muuga võrreldes vähe, see on nii olnud ja jääb olema, sest ei allu mingile tellimusele.


  • "Luulega?" Ben muigas jälle. "Luulega on küll täbarasti. Ma ei ole suur luulesõber."
"Arusaadav. Mehed ei loegi luuletusi samapalju kui naised."
Ben oli aus: "Ma ei loe üldse. Minu jaoks on luule igav."
"Igav? Nojah, võib tõesti igav olla," arutles Ines, "sest meeste hinges puudub sageli lüürika. Aga minul, tead Ben, minu hing on väga lüüriline."
"Lüüriline hing on kaunis," täiendas Ben, "teeb ka naise kauniks."
  • Helju Pets, "Klassikokkutulek Kassaris", 2014, lk 100



  • Kuigi kaante vahel ilmub soome luulet eesti keeles vähem kui eesti luulet soome keeles, kostab luuletõlkeid kirjandusfestivalide lavadel mõlemal pool Soome lahte võrdselt. Kirjandusfestivalid ongi tõelised luulesilla ehitajad ja tugevdajad, seal sünnivad uued kontaktid ning ideed, kuidas parandada luule nähtavust ja tunnetavust silla mõlemas otsas. Lähestikku asuvate maade kirjandusfestivalidel on mõistlik teha koostööd ka siis, kui külalisesinejaid kutsutakse kaugemaltki kui naaberriigist.



  • Muidugi, luulest ei saa ega tohi üksikuid ridu, veel vähem sõnu välja lõigata, luuletus on luuletus ikka ainult poeetilise tervikuna.
  • ...luulekogu on suurvorm, siingi peab annet olema.
  • Mis puutub luulesse autori vanus või elukaar? Olen lugejana kohmetu ja sooviksin, et biograafika küsimused jääksid pigem kirjandusteadlastele minevikutekstide uurimiseks. [---] Ent siiski, laskem elaval luulel jääda ikka luuleks, ärgem surugem lüürilisele minale peale autori ajalikku eluolu.


  • Aga luule ei ole sama mis keeleline loovus. Viimast esineb igal pool mujalgi: turul, kõrtsus, räpis, rockis, reklaamis, võrgus, umb- ja segakeelsuses. Põhimõtteliselt on võimalik ka hea luule, mis keele poolest ilmetu või neutraalne.
  • Ja lõpuks on kõik luuletused niikuinii järelluuletused selles mõttes, et keegi ei saa enam kirjutada maailma esimest luuletust.
  • Luule on väga põlvkondlik kirjandusliik: loetakse, ostetakse, kuulatakse, hinnatakse, käsitletakse peamiselt oma põlvkonnakaaslasi ja väheseid õnnelikke vanemaid luuletajaid, kes on olnud lugejale tähtsad tema kahekümnendates eluaastates.
  • Luulest on raske kirjutada nii, et tulemus poleks tühisõnaline, ainult väliselt kirjeldav või luulele mingit oma kinnismõtet pealesuruv. Selleks et luulest hästi kirjutada, tuleb vist pugeda luuletaja hinge, teha kindlaks need vedrud, mis selle tiksuma panevad. Ja selles ülesandes võib kergesti libastuda.



Luule luulestRedigeeri

Luule, see ei tule tuulest
ega kuku käisest ka –
ära sunni, ära keela –
kõik see oleks asjata.

Luule, see on leekiv tõde,
veri sinu südamest,
seda p e a d sa ilmutama,
hoolimata enesest.


Muusikat, muusikat enne muud!
Eelista seda, mil puudub vaste,
kõike, mis hajub, mil hõljuv aste,
eelista kõnele sosinal suud.


... luule ei ole sõnad, vaid nägemine, väike eemaltpilk vanadele ja tuttavatele asjadele;
samm eemale argisest-harjunust, milles udunevad kontuurid ja ununevad asjad.
Nii et jääb suutäis tühje sõnu, mis saavad täis sõnadeks ainult selles nägemises,
mis seob nimed taas asjadega ja inimese nende mõlemaga.

  • Jaan Kaplinski, "Luuletamise kunstist". Kogust "Tule tagasi helmemänd", Tallinn: Eesti Raamat 1984


  • Luuletused on elanud maakeral juba eotseenist saadik. Nende eellased elasid peamiselt metsades ja savannides.
...
Luuletuse nahk on paks, peaaegu karvadeta, tihedates kortsudes. Vana luuletuse mass ulatub 7,5 tonnini, õlakõrgus 4 meetrini.
Vaatamata massiivsele kehaehitusele on luuletus hämmastavalt liikuv, kergete liigutustega, kiire, kuid mitte tõtlik.
...
Harva elavad luuletused üksinda. Ent mitmesajast isendist koosnevaid kogusid, millest kirjeldasid möödunud sajandi rändurid, tänapäeval peaaegu ei leidu.
Enam kui pool sajandit tagasi keelustati reguleerimata luulejaht ametlikult, loodi mitmed kaitsealad ja luule õnnestus päästa.
Ruumi jäi talle paraku üsna vähe, sest rahulikult võib ta tunda end ikkagi üksnes kaitsealal.
Inimestele on luulest palju kasu. Ilma luuletusteta kaotaks elu poole oma võlust. Kogu luuletuste olemuses, käitumismaneeris on tunda sügavat rahu, väärikust, varjatud vägevust. Tahtmatult tunned nende hildude, ammumöödunud aegade tunnistajate vastu lugupidamist, sümpaatiat ja siirat vaimustust.
  • Jaan Kaplinski "*Luuletused...", kogus "Tükk elatud elu. Tekste 1986-1989", Tartu: Eesti Kostabi $elts, 1991, lk 28


emme ütle mis mul viga on

luule
kepib mind rohkem
kui mehed
luule kepib mind rohkem kui mehed

emme ütle miks mõne tüdrukuga nii juhtub

õhtuti loen nuttes kurbade meeste luulet
unistan
et minagi
kirjutaks kord
nii kurvalt


Su sõna lauses sageli veel tühi loos,
või liblikas, või pilv, mis hajub tuules,
võib-olla homme juba suudad luules
neid käskida ja hoida kindlalt koos,
siis iseenda jäägitult võid anda
ja oma unistused ellu kanda...

  • Heljo Mänd, "Sõna", rmt: "Rada viib maanteele", 1960, lk 7


Paljudes perekondades ei kirjuta keegi luuletusi,
aga kui - siis enamasti rohkem kui üks.
Vahel voogab luule põlvkondade kaskaadina,
mis tekitab ähvardavaid keeriseid perekondlikes tunnetes.

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel