Proosa muuda

"Ükskõik," jätkas Une-Mati oma pooleli jäänud mõtet, "olgu ema või vanaema, aga mina oleksin ikkagi viisakuse pärast pidanud..."
"Ei ole sugugi ükskõik!" täpsustas Mati. "Vanaema pole kodus, sest vanaema on Buratino ja Buratino mängib täna õhtul. Ja minu ema on praegu koos isaga Tartus. Aga see oli hoopis emme. Ja emme on ju mu vanavanaema! Seda teab igaüks."
Nii keerulise perekonnaseisu kohta ei osanud Une-Mati midagi ütelda. (lk 22-23)
  • Dagmar Normet, "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979


  • Samas aga pahvatas Sammalhabe:
"Mis siin enam pingutada! Medaljon!“
"Õige!" hüüatas Muhv. "Medaljon! Muidugi medaljon!"
Ta hüppas laua tagant püsti ja tormas uksest välja, et haraka varakambrist leitud medaljoni autost ära tuua.
Noorperenaine vaatas tähelepanelikult Sammalhabemele otsa.
"Mis medaljonist te rääkisite?" küsis ta tõsinedes.
"Üks hetk, palun," tegi Sammalhabe kelmika näo. "Kohe selgub kõik."
Ning vaevalt jõudis noorperenaine Kingpoole kausikese kolmandat korda moosi täis tõsta, kui Muhv oli juba tagasi. Ta kõigutas keti otsas rippuvat medaljoni tähendusrikkalt käes ja küsis võidukalt:
"Kes ütleb ära, mis pilt siin sees on?"
Pisut aega valitses vaikus. Siis sosistas noorperenaine vapustatult:
"See medaljon on meie perekonna aare ja seal sees on minu vanavanaema pilt. Ma kandsin medaljoni alati kaelas, kuni see ühel õnnetul päeval salapäraselt kaduma läks."
"Ja tänasel õnnelikul päeval saate te oma aarde jälle kätte," ütles Muhv ning ulatas medaljoni noorperenaisele. "Te olete oma vanavanaemaga muide äärmiselt sarnane." (lk 160)