Medaljon
Luule muuda
Armastuse altarid, nad seisavad siin reas.
Siin kivisse on raiutud need mõtted, mis sul peas
Õrnad käed on siia poetand sukapaelu, kette,
Kirjakesi, medaljone, murdund sigarette.
- Tõnu Trubetsky, "Armastuse altarid" kogus "Anarhia" (1994), lk 4
Proosa muuda
- "Ta sulges silmad ja hakkas äkilise tundepuhangu mõjul luuletama:
- "Sa naeratad, su hambad on nii valged
- ja õrnalt õhetavad roosad palged!"
- Nüüd kummardusid ka Sammalhabe ja Kingpool medaljonipilti lähemalt vaatama.
- "Hm," tõmbas Sammalhabe otsaesise mõtlikult kurdu. "Mul on niisugune tunne, nagu oleksin ma selle inimesega tuttav."
- Kuid Kingpool ütles:
- "Sa vaata, missuguseid vanaaegseid riideid see naine kannab! Kui sa teda tõesti tunneksid, siis peaks sul oma paarsada aastat turjal olema!"
- Nüüd nägi ka Sammalhabe, et naise riietus pidi kuuluma vähemalt eelmisse sajandisse ja sedasama võis öelda soengu kohta. (lk 147)
- Samas aga pahvatas Sammalhabe:
- "Mis siin enam pingutada! Medaljon!“
- "Õige!" hüüatas Muhv. "Medaljon! Muidugi medaljon!"
- Ta hüppas laua tagant püsti ja tormas uksest välja, et haraka varakambrist leitud medaljoni autost ära tuua.
- Noorperenaine vaatas tähelepanelikult Sammalhabemele otsa.
- "Mis medaljonist te rääkisite?" küsis ta tõsinedes.
- "Üks hetk, palun," tegi Sammalhabe kelmika näo. "Kohe selgub kõik."
- Ning vaevalt jõudis noorperenaine Kingpoole kausikese kolmandat korda moosi täis tõsta, kui Muhv oli juba tagasi. Ta kõigutas keti otsas rippuvat medaljoni tähendusrikkalt käes ja küsis võidukalt:
- "Kes ütleb ära, mis pilt siin sees on?"
- Pisut aega valitses vaikus. Siis sosistas noorperenaine vapustatult:
- "See medaljon on meie perekonna aare ja seal sees on minu vanavanaema pilt. Ma kandsin medaljoni alati kaelas, kuni see ühel õnnetul päeval salapäraselt kaduma läks."
- "Ja tänasel õnnelikul päeval saate te oma aarde jälle kätte," ütles Muhv ning ulatas medaljoni noorperenaisele. "Te olete oma vanavanaemaga muide äärmiselt sarnane." (lk 160)
- Eno Raud, "Naksitrallid", teine raamat, 1984