Medaljon

Luule

Armastuse altarid, nad seisavad siin reas.
Siin kivisse on raiutud need mõtted, mis sul peas
Õrnad käed on siia poetand sukapaelu, kette,
Kirjakesi, medaljone, murdund sigarette.

Tõnu Trubetsky, "Armastuse altarid" kogus "Anarhia" (1994), lk 4

Proosa

Lubaduse andmisest oli möödunud aasta ja kätte oli jõudnud tähtaja viimane päev, kui üks tema eestkostjatest astus tuppa ja hakkas rääkima arstiga Aubrey kurvameelsusest, kui jutu sees mainiti ka seda, et tema õde abiellub järgmisel päeval. Selle peale muutus Aubrey kohe tähelepanelikuks ja küsis, kellega. Juuresolijad tundsid rõõmu tunnismärgist, et mehe mõistus, mida nad olid kartnud igavesti surnud olevat, hakkab tagasi tulema, ja nad nimetasid Marsdeni krahvi nime. Arvates, et jutt käib noorest krahvist, keda ta oli seltskonnas näinud, näis Aubrey tundvat heameelt ja üllatas teisi veelgi sooviga osaleda laulatusel ja näha oma õde. Nad ei vastanud talle, kuid mõne minuti pärast tuli õde venna juurde. Mees näis olevat taas võimeline tunneteks ja rõõmustama tüdruku armsa naeratuse üle, sest ta surus tüdruku rinnale ja suudles tolle palgeid, millel voolasid rõõmupisarad venna tervenemise ja tunnetele vastamise pärast. Aubrey hakkas kirglikult kõnelema ja soovis tüdrukule õnne, et too abiellub nii kõrgest soost ja igati korraliku isikuga, kui ta märkas korraga õe kaelal medaljoni ja milline oli tema üllatus, kui ta selle avas ja vaatas otsa koletisele, kes oli tema elu juba nii kaua mõjutanud. Ta haaras vihahoos selle näopildi ja trampis jalge alla. Kui õde küsis, miks purustas ta niimoodi tema tulevase abikaasa pildi, vaatas ta neiule otsa, otsekui ei mõistaks ta teda. Siis haaras ta õe käed enda pihkudesse, vaatas neiut hullumeelsel pilgul ja vannutas teda, et ta ei abielluks eales selle koletisega, sest see… aga ta ei suutnud seda välja öelda.
- John William Polidori, "Vampiir", tlk Silver Sära, Algernon, detsember 2006

"Kui ilus pilt siin sees on!" ütles Muhv medaljoni avades. "Missugune kaunis noor naine!"

"Ta sulges silmad ja hakkas äkilise tundepuhangu mõjul luuletama:

"Sa naeratad, su hambad on nii valged

ja õrnalt õhetavad roosad palged!"

Nüüd kummardusid ka Sammalhabe ja Kingpool medaljonipilti lähemalt vaatama.

"Hm," tõmbas Sammalhabe otsaesise mõtlikult kurdu. "Mul on niisugune tunne, nagu oleksin ma selle inimesega tuttav."

Kuid Kingpool ütles:

"Sa vaata, missuguseid vanaaegseid riideid see naine kannab! Kui sa teda tõesti tunneksid, siis peaks sul oma paarsada aastat turjal olema!"

Nüüd nägi ka Sammalhabe, et naise riietus pidi kuuluma vähemalt eelmisse sajandisse ja sedasama võis öelda soengu kohta. (lk 147)

Samas aga pahvatas Sammalhabe:

"Mis siin enam pingutada! Medaljon!“

"Õige!" hüüatas Muhv. "Medaljon! Muidugi medaljon!"

Ta hüppas laua tagant püsti ja tormas uksest välja, et haraka varakambrist leitud medaljoni autost ära tuua.

Noorperenaine vaatas tähelepanelikult Sammalhabemele otsa.

"Mis medaljonist te rääkisite?" küsis ta tõsinedes.

"Üks hetk, palun," tegi Sammalhabe kelmika näo. "Kohe selgub kõik."

Ning vaevalt jõudis noorperenaine Kingpoole kausikese kolmandat korda moosi täis tõsta, kui Muhv oli juba tagasi. Ta kõigutas keti otsas rippuvat medaljoni tähendusrikkalt käes ja küsis võidukalt:

"Kes ütleb ära, mis pilt siin sees on?"

Pisut aega valitses vaikus. Siis sosistas noorperenaine vapustatult:

"See medaljon on meie perekonna aare ja seal sees on minu vanavanaema pilt. Ma kandsin medaljoni alati kaelas, kuni see ühel õnnetul päeval salapäraselt kaduma läks."

"Ja tänasel õnnelikul päeval saate te oma aarde jälle kätte," ütles Muhv ning ulatas medaljoni noorperenaisele. "Te olete oma vanavanaemaga muide äärmiselt sarnane." (lk 160)

Eno Raud, "Naksitrallid", teine raamat, 1984