Medaljon

ProosaRedigeeri

  • "Kui ilus pilt siin sees on!" ütles Muhv medaljoni avades. "Missugune kaunis noor naine!"
"Ta sulges silmad ja hakkas äkilise tundepuhangu mõjul luuletama:
"Sa naeratad, su hambad on nii valged
ja õrnalt õhetavad roosad palged!"
Nüüd kummardusid ka Sammalhabe ja Kingpool medaljonipilti lähemalt vaatama.
"Hm," tõmbas Sammalhabe otsaesise mõtlikult kurdu. "Mul on niisugune tunne, nagu oleksin ma selle inimesega tuttav."
Kuid Kingpool ütles:
"Sa vaata, missuguseid vanaaegseid riideid see naine kannab! Kui sa teda tõesti tunneksid, siis peaks sul oma paarsada aastat turjal olema!"
Nüüd nägi ka Sammalhabe, et naise riietus pidi kuuluma vähemalt eelmisse sajandisse ja sedasama võis öelda soengu kohta. (lk 147)
  • Samas aga pahvatas Sammalhabe:
"Mis siin enam pingutada! Medaljon!“
"Õige!" hüüatas Muhv. "Medaljon! Muidugi medaljon!"
Ta hüppas laua tagant püsti ja tormas uksest välja, et haraka varakambrist leitud medaljoni autost ära tuua.
Noorperenaine vaatas tähelepanelikult Sammalhabemele otsa.
"Mis medaljonist te rääkisite?" küsis ta tõsinedes.
"Üks hetk, palun," tegi Sammalhabe kelmika näo. "Kohe selgub kõik."
Ning vaevalt jõudis noorperenaine Kingpoole kausikese kolmandat korda moosi täis tõsta, kui Muhv oli juba tagasi. Ta kõigutas keti otsas rippuvat medaljoni tähendusrikkalt käes ja küsis võidukalt:
"Kes ütleb ära, mis pilt siin sees on?"
Pisut aega valitses vaikus. Siis sosistas noorperenaine vapustatult:
"See medaljon on meie perekonna aare ja seal sees on minu vanavanaema pilt. Ma kandsin medaljoni alati kaelas, kuni see ühel õnnetul päeval salapäraselt kaduma läks."
"Ja tänasel õnnelikul päeval saate te oma aarde jälle kätte," ütles Muhv ning ulatas medaljoni noorperenaisele. "Te olete oma vanavanaemaga muide äärmiselt sarnane." (lk 160)