Teine taoline juhtum oli, kui mängisin Timurit. Tol ajal oli Kunstide Valitsuses keegi seltsimees Mesilane, kes käis etendust vastu võtmas. Mängu kohta märkusi polnud, aga talle ei meeldinud minu soeng... Mul oli kena pruun parukas, väikese lokiga. Tema oli enne sõda olnud Nõukogude Liidus, näinud timurlasi ja seletas, et timurlastel on pea paljaks pöetud, ainult tukad on ees. Me leppisime siis kokku, et seni, kui mina seda osa mängin, teen parukaga. Kui seltsimees Mesilane mängima hakkab, võib lasta oma pea paljaks ajada. Kas ta üldse kujutas ette, mida ta naisnäitlejalt nõudis...? (lk 12)
