Soengu tegemine kestis umbes tunni. Loendamatud suured ja väikesed juuksenõelad hoidsid naturaalseid ja võltslokke ja palmikuid kinni. Siis pandi pähe hiigelkübar ning torgati kübaranõelad sisse. Sageli olid kübarad ainult ühel küljel lillede ja lindudega kaunistatud ning kogu raskus vajus ühele kohale. Kümne minuti pärast hakkas pea valutama, korsett ei lasknud hingata, kraekõvendid puurisid kaela, hiiglaslikud puhvkäised takistasid igat liigutust. Nõndamoodi kõndisid naised kangelaslikult naeratades promenaadil ja hoidsid kiiresti väsivas käes vedikut. (lk 20)
Teine taoline juhtum oli, kui mängisin Timurit. Tol ajal oli Kunstide Valitsuses keegi seltsimees Mesilane, kes käis etendust vastu võtmas. Mängu kohta märkusi polnud, aga talle ei meeldinud minu soeng... Mul oli kena pruun parukas, väikese lokiga. Tema oli enne sõda olnud Nõukogude Liidus, näinud timurlasi ja seletas, et timurlastel on pea paljaks pöetud, ainult tukad on ees. Me leppisime siis kokku, et seni, kui mina seda osa mängin, teen parukaga. Kui seltsimees Mesilane mängima hakkab, võib lasta oma pea paljaks ajada. Kas ta üldse kujutas ette, mida ta naisnäitlejalt nõudis...? (lk 12)
