Anthony van Dyck. Carlisle'i krahvinna Lucy (1637)


ProosaRedigeeri

  • Mul ei ole teist kleiti kui see, mida ma igapäevaselt kannan. Kui te olete nii lahke ja mulle ühe annate, palun valige midagi praktilist ja tumedat, nii et ma saan seda pärast laborisse minnes kanda.
    • Marie Curie, juhend pulmakleidi kinkimise kohta Pierre'iga abiellumise jaoks juulis 1895; cit. via: Eve Curie, "Minu ema Marie Curie", tlk Alfred Suik, 1994, lk 102


  • Naine aastal 1900 oli märter, kes kangelaslikult naeratades talus ja varjas kannatusi. Kõige tähtsam tollal oli "talje"; ideaalsest keskkohast pidi saama kahe normaalsuuruses käega ümbert kinni võtta. See keskkoht saavutati järgmiselt: lahtine korsett pandi ümber, siis suruti käed külgedele, hoiti hinge kinni ja kammerneitsi hakkas täie jõuga korsetinööridest tirima. Järgnes väike paus, tõmmati hinge, kammerneitsi kogus jõudu. Protseduuri korrati ning siis tõmmati hulga fišbeiniga varustatud kleit selga. Vöökoha ümber käis tugev pael haakide ja aasadega. Enamasti ei saadud seda kinni ning siis algas uus tirimine korsetinööridest, kuni kleit kinni saadi. (lk 20)
  • Õhtu tuli. Kammerneitsi tegi mulle ilusa soengu, ma tõmbasin esimest korda elus selga dekolteeritud kleidi ning tundusin endale selles täiesti alasti. (lk 43)
  • Koduteel muutusin uudishimulikuks: "Mida su sõbrad minu kohta ütlesid?"
Mees naeris: "Võluv naine, ent halb mära. Liiga õrn. Mis moel sa temalt lapsi saad?"
Niisugune oli üldine hoiak naise suhtes maal, kus vähem kui viieliikmelist perekonda nimetati "lastetuks". Siin protestantlikul põhjamaal põimusid kummalisel moel orientaalne ja balti maailmavaade. Abielus naine oli ainult ema. Ta ei tohtinud enam kanda heledaid riideid ega dekolteeritud kleiti, ta ei tohtinud kena välja näha, ta oli saavutanud eesmärgi — läinud mehele.
"Miks sa musta ei kanna?" päris ämm, kui ilmusin ühes oma ilusamatest Pariisi kleitidest. "Sa oled ju abielunaine." (lk 87)



  • Sinu maine keha pole midagi muud kui kleit, mille sees on hulga peenem kleit ja selle peenema kleidi sees oled sina ise.
    • Manfred Kyber. "Väikese Veronika kolm küünalt". Tõlkinud Mari Lill.


  • See oli seitsme või kaheksa aastane, kõhn ja kahvatu jumega, mille tõttu ta tumedad silmad näisid veelgi suuremad kitsas näos. Puhas helesinine kleit laskis aimata, et ta pidi olema värvali tütar, kellele midagi ei maksnud ka kulunud ürpi korraks värvipatta heita.


  • Siis on tal veel kleit. See on enne teda teeninud paljusid tema õdesid ning on ta ema käte vahel niivõrd palju kordi suuremaks, väiksemaks, kitsamaks ja laiemaks lõigatud, et selle oleks pidanud juba ammu lihtsalt tükkideks lõikama. Kuid Tiffanyle kleit päris meeldib. See ulatub talle pahkluuni ja on nüüd oma algsest värvist sõltumata piimjas sinine, mis on juhuslikult täpselt sama värvi tee kõrval lendlevate liblikatega.
  • Kes iganes selle kleidi oli kavandanud, igatahes ei olnud nad teadnud, millal oleks tark järele jätta. Siidi peale oli pandud pitse ja ääristatud seda musta mutinahaga, ja kõikidesse kohtadesse, mis paistsid lagedad olevat, oli riputatud pärlikeesid, ja käiseid puhvitud ja tärgeldatud, ja siis lisatud hõbetikandit ja seejärel uuesti siidiga peale hakatud.
Tegelikult on see lausa hämmastav, mida kõike saab ära teha paari untsi metalli, paari ärritatud molluski, mõne surnud närilise ja putukate kõhust võetud niidipahmakaga. Keli mitte niivõrd ei kandnud seda kleiti, kuivõrd asustas seda; kui kaugeleulatuvaid volange ei toestanud rattad, siis oli Keli küll ilmselt tugevam, kui Cutwell arvanud oli.
"Mis sa arvad?" küsis printsess end aeglaselt pöörates. "Seda kandsid mu ema ja vanaema ja tema ema."
"Mis, kõik koos või?” küsis Cutwell, kes oli täiesti valmis seda uskuma. Kuidas ta sinna sisse sai? mõtles ta huviga. Kindlasti on sellel kuskil selja taga uks...
  • Terry Pratchett, "Mort", tlk Allan Eichenbaum, 1999, lk 222-223


  • Ta [Stephen] läks kitsa ilma klaasita akna juurde ning nägi väljas tähevalgel tumedat padrikut. "Ja see on niisiis mets, millest Robert rääkis. Tõesti jätab kurjakuulutava mulje! Hm, kas siin ka kella helistatakse?"
"Oh jaa!" sõnas läheduses seisev daam. Tal oli seljas tormide, varjude ja vihma karva kleit ning kaelas kee murtud lubadustest ja kahetsusest.
  • Susanna Clarke, "Jonathan Strange ja härra Norrell". 1. osa. Tõlkinud Hana Arras. Pegasus 2007, lk 192


  • Enne kui läksime kuhugi gastrollile, käis Moskvast alati komisjon lavastust üle vaatamas. Seoses sellega ei julgenud ka meie keskkomitee ja kultuuriministeerium mind eriti tunnistada, kardeti nagu mingit kurja silma. No mis ma võin rääkida? "Joanna Tentatas" näiteks olid meil muidu valged trikood, aga Moskva komisjoni jaoks pidime valged põlled ette panema. Kui ma "Tuhkatriinuga" diplomit kaitsesin ja komisjoniliikmed nägid, et kõik on kleitides, ohati kergendatult: jumal tänatud, kõigil kleidid seljas, ei olegi trikoodes, anname talle ruttu diplomi ära!


Oleks ta tulnud roosiaeda karmoškaga, punases kosovorotkas (juhuks kui keegi ei tea, see on osa vene meeste rahvariidest - pikk pluus püstkraega ja asümmeetriliselt paiknevate nööpidega) ja pidanuks kõne vene vähemuse kaitseks, oleks temast saanud kangelane.
Aga vat see kleit...


  • Teab ehk mõni tänapäeval, missugused olid markisettkleidid? Mina küll ei teadnud, uurisin järele. Kujutasin ette, mismoodi see riie võis seljas tunduda, hakkasin mõtlema oma kleitide peale. Ah, kleidid võivad tunduda nii pööraselt tähenduslikud!

LuuleRedigeeri

See kleit on ikka tõusnud sulle pähe
Kui mürgilõhna hajutav jasmiin:
Eks pesitse kuldlubadusi siin
Siidvoltides, mis nagu roosilehe

Peenpehmest koest. Kui armuke see mähe
Mu liikmeid silib; kaela valge liin,
Kus hõõgumas su suudluste rubiin,
Su silmi pimestab kui kallis ehe.

  • Marie Under, "Ehtides" II kogus "Sonetid". Siuru 1917, lk 44


Su all, mu väike nõid, nüüd leban tallatu,
kuldkiharate voogavasse võrku püütu.
Su kleit nii lühikeseks lõigat, vallatu
ja mask su silmil otse häbematult süütu.


Kleit helesinine ja seelik roosa -
noist kahest valima pean kelle,
sest armsad mõlemad mu südamelle
kleit helesinine ja seelik roosa!
Vist oleks õndsam eneselle
truuks jääda nii kui bernardiin
keskajal palvetaden aian sellen
Kolmainsale, tonsuuri pleekiden.
Kaks kleiti: helesinine ja roosa,
et süda noorustule leekiden
mul sulab põvven nagu margariin.


Lumi sajab, sajab kõige üle.
Tuttav ahastus ja meeleheit
kaugenevad, kuni enam pole.

Istun lumes, märg on roosa kleit.

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel