Abielunaine


ProosaRedigeeri


  • Koduteel muutusin uudishimulikuks: "Mida su sõbrad minu kohta ütlesid?"
Mees naeris: "Võluv naine, ent halb mära. Liiga õrn. Mis moel sa temalt lapsi saad?"
Niisugune oli üldine hoiak naise suhtes maal, kus vähem kui viieliikmelist perekonda nimetati "lastetuks". Siin protestantlikul põhjamaal põimusid kummalisel moel orientaalne ja balti maailmavaade. Abielus naine oli ainult ema. Ta ei tohtinud enam kanda heledaid riideid ega dekolteeritud kleiti, ta ei tohtinud kena välja näha, ta oli saavutanud eesmärgi — läinud mehele.
"Miks sa musta ei kanna?" päris ämm, kui ilmusin ühes oma ilusamatest Pariisi kleitidest. "Sa oled ju abielunaine." (lk 87)


  • Kõnnin segaselt nagu unes mööda maja. Vajun aeglaselt läbi selle luksusliku maja põranda, abielunaine, kelle keha on muutunud kergeks nagu kest, tühjaks nagu kest. Minu kehas on ainult tema enda elu. Sina ei äratanud minus mitte elu, vaid meeleheidet.
 
Vikipeedias leidub artikkel