Meeleheide

Meeleheide on lootusetus ehk lootuse kaotus.

Seda tuntud meeleheitepilti (u 1480) omistatakse nii Filippino Lippile kui Sandro Botticellile.

ProosaRedigeeri


  • Keskealised inimesed, kellel tugevamad tunded on juba läbi elatud, kuid kelle mälu põhineb osalt veel emotsioonidel ja mitte ainult sisevaatlusel, peaksid olema omamoodi preestrid, kes on elu poolt kutsutud ja seatud päästma eksinud noori ja meeleheite ohvreid. Enamik meist oleks nii mõnelgi hetkel oma noores elus tervitanud sedasorti hingekarjast, olgu vaimuliku rüüs või ilma, kuid oleme pidanud maadlema oma eluraskustega üksi, ilma mingi abita.
    • George Eliot, "Veski Flossi jõel", VI raamat, 9. peatükk. Tõlkinud Valda Raud. Tallinn: Eesti Raamat, 1983, lk 389


  • Andres mõistis ikka selgemalt, et temal on õigus, mitte Pearul. Aga kui ta ometi oma õigust ei suutnud Pearu vastu maksma panna, siis kippus talle mõnikord peaaegu meeleheide peale. Mis aitas tema piiblilugemine ja vaimuvalgus, kui Pearu elas oma pimeduses niisama hästi ja paremini? Kas tõesti on see õige, et maailmas valitsevad mitte valgustatud, vaid pimedad? Aga milleks siis see pühakiri ja vaimuvalgus?


  • Maja haises desinfektsiooni järele, ent lõhnade seas oli eksimatult ülekaalus too meeleheitehõng, mida nii sagedasti on tunda vanglas, kohtusaalis ja hullumajas.


  • Tema [Larry] ei teadnud, et mõnes kohas, näiteks seal maal, kust tuli Rahel, võistlevad erinevad meeleheited omavahel esikoha pärast. Ja et isiklik meeleheide ei saa iial olla piisavalt meeleheitlik. Et midagi juhtuks, kui isiklik kaos asetatakse hiigelsuure, kihava, keerleva, tungleva, naeruväärse, meeletu, teostamatu üldrahvaliku kaose altari kõrvale. Et Suur Jumal ulub nagu kuum tuul ja nõuab, et teda kummardataks. Et Väike Jumal (õdus ja vaoshoitud, isiklik ja piiratud) lahkub kalestunult, naerdes ise tuimalt oma hulljulguse üle.


  • "Ma kuulsin, et sa kohtusid jõulude ajal võlukunstiministriga?"
"Jah," ütles Harry. "Ta ei ole minuga eriti rahul."
"Ei," ohkas Dumbledore. "Minuga ei ole ta ka eriti rahul. Me peame vaatama, et me oma meeleheite alla ei mattu, vaid ikka edasi võitleme."
  • J. K. Rowling, "Harry Potter ja Segavereline Prints". Tõlkinud Krista ja Kaisa Kaer. Tallinn: Varrak, 2005, lk 306


  • Üldiselt aitab alati kannatamine, meeleheites piisavalt sügavale vajumine. Kirjutamine ongi, kui ta tõeliselt aset leiab, meeleheitest läbi vajumine. Aga ei julge ju lasta. Ei tea ju, kas seal all ongi midagi muud kui pimedus. Kirjutamine pole mitte ärajäänud enesetapp, ta ongi enesetapp. Ainult mitte füüsiline. Aga nõuab ikka korraga nii meeleheidet kui ka otsustavust.




  • Mul on siiralt kõrini kogu sellest erutatud kädistamisest teemal mehed on karutapjad. Ei ole. Kunagi ei ole olnud. Juba vanal hallil ajal, kui mehed olid tehtud meeleheitest ja nahkrihmadest ja laevu ehitama polnud veel õpitud, oli karutapjaid ülimalt vähe. Ja karu tapmises nappis kangelaslikkust – mindi ikkagi karjaga, surgati nii kaugelt kui võimalik ja hüpati kohe eemale. Ja väga õige! Teisiti lihtsalt ei saa.


  • Arenenud riikide viimase kümnendi kogemus näitab, et regionaalse ja sotsiaalse kihistumise, põlvkondadevahelise lootusetuse tähelepanuta jätmine viib meeleheiteni. Meeleheide ja ebaõigluse tajumine võivad panna hulle asju tegema.


  • Täiesti ootamatult kukkus ta [matemaatikaõpetaja] ühel päeval (vist keset aritmeetikatundi) rääkima elust ja usust. "Kõik teie," ütles ta, "iga viimane kui üks teist — elate kunagi läbi ajajärgu, mil tunnete meeleheidet. Kui te kunagi meeleheidet ei tunne, siis te ei tea, mis tähendab olla kristlane, te pole saanud kristlaseks ega elanud kristlikku elu. Et olla kristlane, peate olema valmis võtma vastu samasugust elu, mida Kristus elas; peate rõõmu tundma nii, nagu tema tundis rõõmu; olema niisama õnnelikud, nagu tema oli Kaana pulmas, saama tunda rahu ja õnne, mida toob allumine Jumalale ja Jumala tahtele. Aga te peate ka tunda saama, nagu temagi, mis tähendab olla üksinda Keetsemane aias, tundma, et kõik sõbrad on teid hüljanud, et need, keda te armastate ja usaldate, on teist ära pööranud, ja et ka Jumal ise on teid maha jätnud. Siis hoidke kinni usust, et see ei ole veel lõpp. Kui te armastate, siis saate kannatust tunda, ja kui te ei armasta, siis ei tunne te kristliku elu tähendust."
Seejärel pöördus ta oma tavalise tarmukusega uuesti liitintressi ülesannete juurde, kuid on imelik, et need vähesed laused on mulle meelde sööbinud rohkem kui ükski jutlus, mida ma eales olen kuulnud. (lk 164)
  • Minu arvates ei hinda me iga kord seda teist voorust, mida me nii harva mainime nende kolme hulgast — usk, lootus ja armastus. Usku on meil olnud, ütleksin, isegi liiga palju — usk võib inimese muuta karmiks, kalgiks, lepitamatuks, usku saab kuritarvitada. Armastus on oluline, seda tunneme paratamatult oma südames. Kuid kui sageli unustame ära, et on olemas ka lootus, ja mõtleme lootusest haruharva? Liiga kergesti langeme meeleheitesse, oleme valmis ütlema: "Mis mõtet on üldse midagi teha?" Lootus on just see voorus, mida tänapäeval kõige rohkem tuleks viljelda. (lk 565)

LuuleRedigeeri

Meie saatus on püsida tüüril
kõigi lootuste avariiski
ja tõdede vankuval müüril
meelt heita – ning elada siiski.

  • Heiti Talvik, "Jumalate hämaras" kogust "Kohtupäev" (1937)

Allikata tsitaadidRedigeeri

VanasõnadRedigeeri

Vaata kaRedigeeri