"Lu-Tze," sõnas noviitside ülem, "sind ei suutnud me samuti õpetada, kui lühidalt öelda. Mäletad?"
"Aga siis leidsin ma oma Tee," ütles Lu-Tze.
"Kas sa õpetaksid teda?" küsis kloostriülem. "See poiss peab mmm brmmm ennast leidma."
"Kas pole kirjutatud "Ma ei jõua ka kõike, mul on ainult kaks kätt"?" vastas Lu-Tze.
Rinpo vaatas noviitside ülema poole. "Ma ei tea," ütles ta. "Seda, mida sina tsiteerid, pole meist keegi kunagi näinud."
Ikka veel mõtliku ilmega, nagu tegeleks tema mõistus millegi muuga, lausus Lu-Tze: "See aeg saigi olla ainult siin ja praegu. Sest on kirjutatud "Kui tuleb, siis tuleb uksest ja aknast."" (lk 73)
Lobsang ei öelnud midagi. Tal oli "Tee Raamatuga" raskusi. Ta oleks tahtnud öelda: Lu-Tze, siin raamatus paistavad olevat lihtsalt ühe vanatädi ütlemised. Just selliseid asju tädikesed ütlevad. Mis koan see on: "Ega see paremaks ei lähe, kui sa seda näpid" või "Söö kõik ilusti ära, see teeb juuksed lokki" või "Kes kannatab, see kaua elab"? Sellist jama leiab orikavahi-küpsistest!
"Kas tõesti?" küsis Lu-Tze, olles pealtnäha ikka veel täielikult oma mäest hõivatud.
"Mina ei öelnud midagi." (lk 96)
Ronnie ulatas raamatu talle. "Esimene väljalase. Vaata teist peatükki, salm seitse," ütles ta.
Ja Lu-Tze luges: "Ning üleni valgesse rüütet’ ingel avas Raudraamatu ning põlevast jääst kaarikus ilmus viies ratsanik, ning seadused katkesid ja piirid murdusid ja rahvahulk hüüdis: "Oh Jumal, nüüd on meil jama!""
"See ratsanik olin mina," ütles Ronnie uhkelt.
Lu-Tze pilk eksis kaheksandale salmile: ""Ja ma nägin, et seal olid nagu mingid jäneste moodi elukad, mitut värvi, aga põhimõtteliselt ruudulise mustriga, ja need nagu pöörlesid ringi, ja kostis selline hääl nagu mingitel suurtel siirupistel asjadel.""
"See salm võeti järgmisest trükist välja," ütles Ronnie. "Jah, vana Tobrun, tema oli igasugustele nägemustele väga avatud. Omnianismi isa võis kõik ühte patta kokku segada. Tol ajal muidugi oli kõik alles tekkinud. Surm oli muidugi juba Surm, aga ülejäänud olid lihtsalt Kohalik Ikaldus, Rüselus ja Vinnitõbi." (lk 239)
