Akne (acne vulgaris) ehk vinnpõletik ehk vinnlööve ehk vinnid ehk vistrikud on peamiselt, aga mitte ainult noori inimesi kimbutav nahahaigus.

Piero Giangaspro, "Akne" (1990ndad, Amedeo Modigliani ja Lucio Fontana ainetel)

Proosa

muuda
  • Siis veel need trigonomeetrilisi mõistatusi lahendades äranäritud küüned. Ja see neetud vitamiinipuuduse vistrik laubal; tüdrukud naeravad selle üle gümnaasiumi pidudel ega tule tantsima. Ja see nooruslik surmaiha — ehkki elu pole veel proovitudki.
    • Antanas Škėma, "Valge palakas", tlk Mihkel Loodus, Loomingu Raamatukogu 20–22 1992, lk 27


  • [Proua Durrell ja Margo:] "Pärast seda, kui kõik need inimesed on need tuhvlid ära ilastanud, lähed sina neid suudlema!"
"Ma tegin ainult nii nagu kõik teised."
"Ma ei mõista, mis võis sind ometi sundida niisugust asja tegema."
"Noh, ma lootsin, et ta võtab mu vistrikud ära."
"Vistrikud!" põlastas ema. "Ole õnnelik, kui sa sealt oma vinnidele veel midagi lisaks ei saanud."
Järgmisel päeval võttis äge gripihoog Margo pikali ja püha Spiridioni hea maine varises ema silmis põrmu.


  • "Guvernandid ja abiõpetajad, midagi muud te kirjeldada ei oska," jätkas Emily.
"Ma ei taha enam kuulda ühtegi halba sõna abiõpetajate kohta," ütles Charlotte ja lõi oma väikese jalaga vastu maad. "Pealegi ei ole nad kõik sugugi ühesugused."
"Kõik pole ühtviisi vinnilised," ei hoidnud Emily keelt hammaste taga.
  • Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998, lk 36


  • Asetasin mõlemad klaasid ettevaatlikult letile. Kui ma sisenesin, peatas poiss poole lause pealt lugemise ja silmitses mind viisaka kahtlustusega, juuksed silmil nagu argliku poni lakk. Ta tänas mind piinliku kombekusega ning rüüpas oma jooki rohkem umbusalduse kui rõõmuga.
"Ma vist ei t-tohi seda juua," ütles ta kõhklevalt. "Mu ema ü-ütleb, et š-šokolaadist tulevad mulle v-vinnid."
"Ja minu võib kohapeal ära tappa," lisas Armande teravalt. Ta naeris poisi väljendust. "No kuule, kas sa usud alati kõike, mis su ema räägib? Või on ta sellegi vähese mõistuse, mille sa võisid minult pärida, su ajust välja rookinud?"
Luc näis olevat segaduses. "N-nii ta ü-ütleb," kordas ta abitult.
Armande vangutas pead. "No kui ma tahan kuulda, mida Caro ütleb, siis võin ma ise temaga kohtuda," tähendas ta. "Aga mida sina ütled? Sa oled terane poiss või vähemalt olid. Mis sina arvad?"
Luc rüüpas jälle. "Ma arvan, et ta vist liialdab," sõnas ta arglikult naeratades. "Minu meelest näed sa p-päris hea välja."
"Ja vinne ka ei ole," lisas Armande.


  • "Kas te arvate, et ma ei tea, kuidas inimesed mind taga räägivad? Paks Myrtle! Inetu Myrtle! Õnnetu, halisev, mäuguv Myrtle!"
"Sa unustasid "vinniline"," sisistas Peeves talle kõrva. "Vinniline! Vinniline!"
  • "Harry Potter ja saladuste kamber", tlk Krista Kaer, 2000, lk 119


  • Veel enne kui ma isegi sõna "fänn" kuulnud olin, kirjutasin ma veidrat fännikirjandust. Ma kirjutasin loo, kus Jane Austeni "Uhkus ja eelarvamus" oli viidud Keskmaale; teistele lastele see meeldis, sest klassitäis kolmeteistkümneaastasi poisse, kellel on vulkaaniline akne ja kubemelised igatsused, ei ole just parim publik preili Austeni kõrgetasemelise proosa hindamiseks. Seal oli üks väga hea koht, kus orkid pastoraati ründasid..." Aga ma kahtlustan, et umbes sel hetkel oleks tugirühm mu välja visanud.
    • Terry Pratchett, "Cult Classic", rmt: "Meditations on Middle-Earth: New Writing on the Worlds of J. R. R. Tolkien", toim. Karen Haber, NY: St. Martin's Press, 2001, lk 78-79


  • Ronnie ulatas raamatu talle. "Esimene väljalase. Vaata teist peatükki, salm seitse," ütles ta.
Ja Lu-Tze luges: "Ning üleni valgesse rüütet’ ingel avas Raudraamatu ning põlevast jääst kaarikus ilmus viies ratsanik, ning seadused katkesid ja piirid murdusid ja rahvahulk hüüdis: "Oh Jumal, nüüd on meil jama!""
"See ratsanik olin mina," ütles Ronnie uhkelt.
Lu-Tze pilk eksis kaheksandale salmile: ""Ja ma nägin, et seal olid nagu mingid jäneste moodi elukad, mitut värvi, aga põhimõtteliselt ruudulise mustriga, ja need nagu pöörlesid ringi, ja kostis selline hääl nagu mingitel suurtel siirupistel asjadel.""
"See salm võeti järgmisest trükist välja," ütles Ronnie. "Jah, vana Tobrun, tema oli igasugustele nägemustele väga avatud. Omnianismi isa võis kõik ühte patta kokku segada. Tol ajal muidugi oli kõik alles tekkinud. Surm oli muidugi juba Surm, aga ülejäänud olid lihtsalt Kohalik Ikaldus, Rüselus ja Vinnitõbi."


  • Tormil oli slaavi temperament. Ta saabus kohale suure hooga, kellade ja viledega, kuid põles läbi vähem kui poole tunniga - kokakoola ei saanud müügiautomaadist otsa, valvurit ei kasutatud liha saamiseks (seda oli tal palju). Naastes paistis päike eredamalt kui varem, kas selleks, et kompenseerida, vabandada või püüdis ta inimesi enda juurde tagasi meelitada. Ainult väärastunud isikud ja vinniliste poiste vandeseltslaslikud karjad lasid end ära rääkida.


  • Järgmisel hommikul astus klassi kõige harilikum punapäine tüdruk. Nöbininaga, kohmakas, jämedakoelistes sukkpükstes. Tema laubal säras läbi roosaka, rasvase, ebameeldiva toonimiskreemi läraka vulkaaniline vistrik. Ta mürtsatas pingile spordikoti (üksi kirjandusõpikuga oleks saanud kui mitte maha lüüa, siis tõsiselt sandistada), istus, kratsis pastapliiatsiga ägedalt kukalt. Ogarjov jälgis morni halastamatu kurbusega kuningliku vaskkrooni muutumist tavaliseks kuklakrunniks - vildakaks, lohakaks. Teismeea rasusus, reedeks tumenenud pitskraele räitsakatena pudenenud kõõm. Pea oleks juba kahe päeva eest pesemist tahtnud. Üksnes punane toon tähendas veel midagi. Ainult see veel erutaski.
    • Marina Stepnova, "Itaalia õppetunnid", tlk Veronika Einberg, Tänapäev, 2015, lk 32


  • Tema palgele oli tekkinud põletikuline akne, naha sees kuum ja tukslev; ta ei olnud enam ilus poiss. Aga see polnud tähtis. Tüdrukud trügisid ummisjalu teda suudlema, kas haletsusest või kuna ta oli rikas. Keskendumine tüdrukute mudapehmetele suudele, milles oli kuumal keelel viinamarjanäts, suutis hajutada kaela sadanud jubedustunnet. Amelemispeod kooli puhketubades, õhtuti parkides. Ta pedaalis koju läbi Florida pimeduse, väntas rattaga mis jaksas, otsekui põgeneks kurbuse küüsist, ent kurbus, alati kärmem, jõudis talle vaevata taas kannule.
    • Lauren Groff, "Moirad ja fuuriad", tlk Lauri Saaber, 2017, lk 20

Luule

muuda

Südamel olid sügelised,
kopsu kõrval koeranael.
Oleks veel, et väiksed vinnid,
suured seitsmetollised.

  • Hando Runnel, "Külm tuba" kogus "Lauluraamat" (LR 41-42 1972), lk 12


Hoidu kuningat kiitmast,
ta maksab su kiituse kinni:
kuldrõnga saad ninna
ja näkku paar ärevat vinni,
kui märkad, et sõbrad
tundes su langusest leina,
sind vahivad viltu
või kohtlevad hoovilakeina.