Uhkus ja eelarvamus

"Uhkus ja eelarvamus" on inglise kirjaniku Jane Austeni 1813. aastal ilmunud armastusromaan. Teos ilmus eesti keeles esmakordselt 1985. aastal Henno Rajandi tõlkes, 2. trükk kirjastuselt Varrak 2002. aastal, 3. Pilgrimi kirjastuses 2015 ja 4. taas Varrakult 2020.

C. E. Brocki illustratsioon inglise 1895. aasta trükist.

Tsitaadid

Tsitaadid pärinevad Eesti Raamatu 1985. a väljaandest. Tõlkinud Henno Rajandi.

1

Eks ole üldiselt teada, et varakal vallalisel mehel on tingimata naist vaja. (lk 5)

It is a truth universally acknowledged, that a single man in possession of a good fortune, must be in want of a wife.

13

[Elizabeth:] "Kas ta on sinu meelest üldse selge aruga inimene, isa?"

[Mr. Bennet:] "Ei, armas tütar, minu arvates mitte. Mul on põhjust loota, et ta osutub hoopis selle vastandiks. Selles kirjas on nii orjalikkust kui iseteadvust, mis tõotab kõige paremat. Ootan seda kohtumist kärsitusega." (lk 62)

15

Mr. Collins ei olnud tark inimene ning kasvatus ja seltskond olid seda looduse puudujääki üksnes väga pisut hüvitanud. (lk 67)

18

[Elizabeth:] "Inimesed, kes iial oma arvamust ei muuda, kannavad erilist vastutust. Nad peavad alati kohe õige otsuse langetama." (lk 89)

[Elizabeth (miss Bingleyle):] "Tema patud ja tema päritolu on teie hinnangut mööda nähtavasti üks ja seesama asi." (lk 90)

20

[Mr. Bennet:] "Sa seisad kurva valiku ees, Elizabeth. Tänasest päevast peale oled sa ühele oma vanematest võhivõõras inimene. Sinu ema ei taha sind enam eluilmaski näha, kui sa ei abiellu mr. Collinsiga. Ja mina ei taha sind enam eluilmaski näha, kui sa seda teed." (lk 105–106)

22

Nii lühikese ajaga, kui mr. Collinsi kõnede pikkus lubas, lahendati kõik küsimused mõlema poole täielikuks rahuloluks. Sel hetkel, kui nad majja astusid, anus mr. Collins Charlotte'ilt juba siiralt, et see määraks kindlaks päeva, mis teeb kosilasest kõige õnnelikuma mehe päikese all. Ja kuigi niisugune palve jäi esialgu paratamatult täitmata, ei tulnud daamil mõttessegi mr. Collinsi eluõnnega mängida. Rumalus, millega loodus seda džentelmeni oli õnnistanud, röövis tema armumängult võlu, mis teinekord äratab naistes soovi seda pikemaks venitada. Ja miss Lucas, kes võttis kosilase vastu ainuüksi lihtsast ja omakasupüüdmatust mehelesaamise soovist kannustatuna, ei hoolinud eriti sellest, mis kuupäeval ta tegelikult eesmärgile jõuab. (lk 115)

26

[Elizabeth (mrs. Gardinerile):] "[---] Kitty ja Lydia võtavad Wickhami reetlikkust palju rohkem südamesse kui mina ise. Oma nooruse tõttu ei mõista nad veel tegelikku elu ega ole jõudnud kurvale arusaamisele, et nägusatel noormeestel, samuti nagu inetutelgi, peab olema midagi, millest elada." (lk 141)

34

"Asjata olen ma katsunud vastu panna. Sellest pole midagi kasu. Minu tunded ei lase ennast maha suruda. Lubage, et ma teile tunnistan, kui kuumalt ma teid imetlen ja armastan."

Elizabethi hämmastus oli sõnulkirjeldamatu. Ta vaatas Darcyt, punastas, lõi kahtlema ja vaikis. Viimane pidas seda küllaldaseks julgustuseks ja tunnistas pikemalt viivitamata, mida ta neiu vastu tunneb ja on juba ammust ajast tundnud. Ta rääkis soravalt, kuid peale südamehääle vajasid muudki tundmused lähemat iseloomustamist, ja oma uhkust ei iseloomustanud ta mitte vähema kõneosavusega kui oma armastust. Teadmist, et Elizabeth temast madalamal seisab ja et ta ise ennast sellega madaldab, perekondlikke tõkkeid, millele toetudes mõistus oli aina südamehääle vastu sõdinud – kõike seda kirjeldati õhinaga, mida nähtavasti paisutas riivatud eneseväärtuse tunne, kuid mis tema kui kosilase taotlustele vaevalt et kaasa aitas. (lk 175)

Elizabeth tundis, kuidas raev temas iga hetkega järjest ägedamalt keema lõi. Siiski tegi ta, mis suutis, et talitsetult vastata:

"Te eksite, mr. Darcy, kui oletate, et teie armuavalduse väline vorm mind vähemalgi määral mõjutas. See üksnes säästis mind ebameeldivustest, mida ma teile korvi andes võib-olla oleksin tundnud, kui te oleksite džentelmenlikumal viisil käitunud." (lk 178)

37

Enam ei möödunud ainustki päeva üksildase jalutuskäiguta, kus võis takistamatult nautida ebameeldivate mälestuste kogu mõnu. (lk 197)

42

Oma naisele ei võlgnenud ta tänu peaaegu mitte millegi eest, kui mitte arvestada mrs. Benneti rumalust ja arutust, millest mees lõbu tundis. See pole just niisugune õnn, mille eest mees ihkab naisele tänulik olla. Aga seal, kus muud meelelahutuse allikad puuduvad, oskab tõeline filosoof ära kasutada needki, mis on olemas. (lk 217)

Kõike kokku võttes tuli Elizabeth mõnestki varasemast korrast tuttavale järeldusele, et sündmus, mida kärsitu igatsusega oodatakse, ei pakugi viimaks kätte jõudes nii suurt rahuldust, kui sellest loodeti. Ja seepärast oli vaja seostada tõeliste õnnepäevade kättejõudmist ikka ja jälle mingi uue tähtpäevaga. Aina oli vaja mingit uut toetuspunkti, mille külge oma soove ja lootusi haakida, et uue ootuse rõõmu nautides olevikule lohutust otsida ning järgmiseks pettumuseks valmistuda. (lk 218)

[Elizabeth:] "Kuid on minu õnn," mõtles ta, "et mul jääb ikka midagi soovida. Kui kõik täiuslikult klapiks, oleks mu pettumus kindel. [---] Plaani, mille iga osake tõotab naudingut, pole iial võimalik edukalt ellu viia. Kõikehõlmava pettumuse eest kaitsevad meid ainult väikesed äpardused üksikasjades." (lk 219)

45

Koduteel arutasid mrs. Gardiner ja Elizabeth kõik äsjase visiidi üksikasjad põhjalikult läbi, jättes puudutamata vaid selle, mis neid mõlemaid eriti huvitas. Läbi võeti kõigi Pemberley's kohatud inimeste välimus ja käitumine, välja arvatud see ainuke isik, kellele koondus nende peatähelepanu. (lk 247)

47

Mrs. Bennet, keda nad pärast mõneminutilist vestlust kõik üheskoos vaatama läksid, võttis neid vastu just nii, nagu oodata oli – pisarate ja kibedate kaeblustega, sajatades Wickhami nurjatut tegu ja kurtes, kuidas ta kannatab ja kui inetult tema usaldust on kasutatud. Ta põhjas igaüht peale selle isiku, kelle arutu järeleandlikkuse arvele tütre eksimused peaasjalikult tuli panna. (lk 261)

59

Elizabeth nägi rahuldusega, et isa üritas püüdlikult mr. Darcyt lähemalt tundma õppida, ja peagi kinnitas ta tütrele, et tema arvamus tulevasest väimehest paraneb tund-tunnilt.

"Ma hindan kõiki oma väimehi kõrgelt," ütles ta. "Minu lemmik on vahest küll Wickham, aga ma usun, et sinu abikaasa saab mulle niisama südamelähedaseks kui Jane'i oma." (lk 346)

61

Mrs. Benneti ematunded leidsid kõige sügavamat rahuldust päeval, mil ta kahest kõige tublimast tütrest lahti sai. Lugeja võib aimata, millise nautleva uhkusega ta nüüdsest peale külastas mrs. Bingley't või rääkis mrs. Darcyst. Meeldiv oleks, kui ma võiksin kogu tema perekonna huvides lisada, et tema südamesoovide täitumine nii mitme lapse mehelepaneku näol avaldas talle ülimalt soodsat mõju ja tegi temast ülejäänud elupäevadeks aruka, sõbraliku, hästi informeeritud naisterahva. Kuid tema abikaasa seisukohast, kes vahest poleks osanud nautida perekonnaõnne sellisel ebatavalisel kujul, oli võib-olla paremgi, et ta ikka aeg-ajalt närvihoogude all kannatas ja muutumatult rumalaks jäi. (lk 351–352)

Teose kohta

Ümber Benneti preilide tiirleb džentelmenide karussell: seal torkab silma ilmsete puujumala joontega Darcy, kunagise inglise härrasmehe ideaalkuju, kelle jäiga, külma ja uhke pealispinna all on peidus uje, suhtlemisraskustes siplev inimene. Darcy on seda tuntud tõugu tegelane, keda üldiselt hinnatakse, aga eriti ei armastata. Tema vastukaaluks on pandud lahe, aga võrdlemisi selgrootu Bingley, keda kõik armastavad, aga keegi eriti ei hinda. Vältimatu musta lamba rolli täidab Wickham, keskmise kaliibriga suli, kes luiskab, nii et suu suitseb. Nende peenemate härraste vahel sagib ja sekeldab opakas mister Collins, üks inglise kirjanduse absurdsemaid kujusid, sedavõrd unustamatu, et teda on üle kahe aastasaja võtnud taas elustada William Golding oma "Merereisi riitustes" Collie nime all, tõstes Jane Austenilt laenatud materjali koomilisest traagilisse ümber. Järgmises välimises ringis õiendavad keelepeksjad naabrid ja manööverdab terve maakaitseväe rügement, milletaolisi formeeriti tegelikult Napoleoni ähvardava invasiooni tagasitõrjumiseks, aga mille ülesandeks Jane Austenil on ainult maapreilide varustamine kavaleridega. (lk 359)
- Henno Rajandi, "Saatesõna". Rmt: "Uhkus ja eelarvamus" 1985

Rikas, julmast naisest lahutatud, üsna pikka kasvu Mark seisis, selg toa poole, ja uuris Alconburyde raamaturiiulite sisu: peamiselt nahkköites teosed kolmandast Saksa vabariigist, mida Reader’s Digest Geoffreyle saadab. Mulle tundus üpris naeruväärne, et inimese nimi on mr. Darcy ja ta seisab omaette, teisi peolisi põlastades.

See teeb umbes sama välja, kui su nimi on Heathcliff ja sa tahad terve õhtu aias veeta, karjuda "Cathy!" ja peaga vastu puud taguda. (lk 18)

Lipsasin äsja välja sigarette ostma, et end BBC-st tuleva "Uhkuse ja eelarvamuse" jaoks valmis sättida. Raske uskuda, et tänaval on nii palju autosid. Kas nad ei peaks end kodus valmis panema? Mulle meeldib, et meie rahvas on nii pühendunud. Ma tean, et minu isikliku pühendumise põhjuseks on lihtne inimlik vajadus, et Darcy saaks Elizabethiga liinile. Tom räägib, et jalkaguru Nick Hornby on oma raamatus öelnud, et meeste jalgpallihullustus ei ole asendustegevus. Testosteroonihullud fanaatikud ei igatse ise väravas olla, väidab Hornby, vaid näevad oma meeskonda kui valitud esindust, nagu parlamenti. Täpselt nõnda tunnen ma Darcy ja Elizabethi suhtes. Nad on minu valitud esindajad seksi- või pigem kuramaažipõllul. Ma ei soovi tegelikult päris väravaid näha. Vastik oleks näha Darcyt ja Elizabethi voodis pärast "seda" suitsu tegemas. See oleks ebaloomulik ja vale ja ma kaotaksin kiiresti huvi. (lk 245)
- Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik". Tlk Kersti Tarien. Varrak, 1998

Ehk kõige tehnilisem ja erialast või üldfiloloogilist ettevalmistust nõudvam ongi Rajandile pühendatud peatükk, milles laias laastus tehakse siiski sama, mida teisteski, nimelt detektiivitööd. Visandanud Rajandi keeleteaduslikud seisukohad, demonstreerib Lange seejärel üksikasjaliste näidete varal, milliseid mõnigi kord ootamatuid tõlkelahendusi Rajandi on kasutanud, millised tüüpnihked ilmnevad tema tõlketekstides, eriti "Uhkuses ja eelarvamuses", ja milline mõju neil on lugemiselamusele. Rajandi lähenemisele seletuse leidmiseks tuletab Lange tema eksplitseerimata jäänud tõlkepõhimõtted, lugedes romaani tõlget Rajandi teisal väljendatud teadusvaadete valguses. Need, kes on millalgi "Uhkuse ja eelarvamuse" suupärast sõnastust nautinud või siis, vastuoksa, selle kui lõdva randmega toime pandud Austeni-mõrva peale ärritunud või hoopistükkis mõlemat, võivad nüüd jälgida, kuidas on Lange mõtestanud Rajandi loodut eritledes ka ilmsete algtekstist lahkuminekute puhul tõlkija võib-olla esmapilgul segadusseviivaid otsuseid.
- Ene-Reet Soovik, "Detektiiv Anne ehk Tõlkelugu omal kohal", Sirp, 18.03.2016 (arvustus: Anne Lange, "Tõlkimine omas ajas. Kolm juhtumiuuringut eesti tõlkeloost", Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2015)

Juba praegu seda tunnistades tunnen enda ümber uute murelike, kuid sõbralike nägude ringi: "Minu nimi on Terry ja ma joonistasin oma koolivihikutesse päkapikuruune. See algas, teate, sirgetest, neid oskab igaüks teha, aga siis ma süvenesin ja enne, kui ma arugi sain, tegin juba neid täppidega lokkis haldjaruune. Oodake... see läheb veel hullemaks. Veel enne kui ma isegi sõna "fänn" kuulnud olin, kirjutasin ma veidrat fännikirjandust. Ma kirjutasin loo, kus Jane Austeni "Uhkus ja eelarvamus" oli viidud Keskmaale; teistele lastele see meeldis, sest klassitäis kolmeteistkümneaastasi poisse, kellel on vulkaaniline akne ja kubemelised igatsused, ei ole just parim publik preili Austeni kõrgetasemelise proosa hindamiseks. Seal oli üks väga hea koht, kus orkid pastoraati ründasid..." Aga ma kahtlustan, et umbes sel hetkel oleks tugirühm mu välja visanud. (lk 78-79)
- Terry Pratchett, "Cult Classic", rmt: "Meditations on Middle-Earth: New Writing on the Worlds of J. R. R. Tolkien", toim. Karen Haber, NY: St. Martin's Press, 2001

Välislingid

Pride and Prejudice inglise vikitekstides