Sigaret

Pjotr Zabolotski, "Neiu sigaretiga" (1850)

Delphine Arnould de Cool-Fortin, "Mõnus sigaret" (1880)

Proosa

• [Lord Henry:] "Kelner, tooge kohvi, fine-champagne'i ja sigarette. Ei, sigarette pole vaja, mul on. Basil, ma ei saa lubada sul sigareid suitsetada. Sa pead võtma sigareti. Sigaret on täiusliku naudingu täiuslik algkuju. See on oivaline ja sellest jääb rahuldamatuse tunne. Mida rohkemat võib inimene tahta?"
  • Oscar Wilde, "Dorian Gray portree", tlk Krista Kaer, 2021, lk 86

• [George Fentiman miss Dorlandist:] "Moodne Chelsea' naine. Inetu nagu patt ja kalk nagu kivikuju. Maalib — koledaid kondiseid prostituute, kes on rohelised ja alasti. Küllap ta arvab, et kui tal naisena edu ei ole, võib temast saada intellektuaalihakatis. Pole ime, et mehed tänapäeval korralikku tööd ei leia — kõik kohad on täis põikpäiseid, sigarette suitsetavaid naisi, kes teevad näo, nagu oleksid nad geeniused ja ärinaised ja teab mis kõik veel."
  • Dorothy L. Sayers, "Korralagedus Bellona klubis", tlk Krista Kaer, 2013, lk 64

• Mare, kes suitsetamise ametit oli õppinud eelkõige oma kadunud mehe vihastamiseks, süütas sigareti talle viisakalt pakutud tikust ja hakkas tõmbama.

"Kuigi ma tean," ütles ta kõige puhtamas kirjakeeles, "et sigarett kujutleb tubakajunni, mille ühes otsas asub tuli ja teises loll, pean ma seda pattu tegema oma neurasteenia pärast."

• Juhan Smuul, "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol". Eesti Riiklik Kirjastus 1963, lk 40-41

• Kogunesime Lillekülas elava klassiõe tillukeses korteris. Seal siis jõin oma elu esimese veinilonksu, aga ise mõtlesin: jumal küll, täna on ema sünnipäev ja mina joon! See naiivne kuulekus muidugi kadus juba aasta pärast, kui intritoas Marju Lauristini valvsa silma all esimest suitsu proovisin ja näost roheliseks läksin.
  • Mari Tarand, "Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga". Teine, parandatud trükk. Ilmamaa, 2008, lk 208

• Ta on jälle nime muutnud, enne oli tal üks nimi, nüüd juba teine, mina aga mõtlen endiselt Marina, inimene ei vaheta niisama lihtsalt nime, ei muutu äkitselt teiseks sõnaks, ta tõmbab ikka veel suitsu, sigaret on osa tema skeletist, struktuurist, see puhkab nagu pikk küüs lõdvalt sõrmenaha tipus, sellega kriibib ta oma hirmu, kui ta suitsu välja puhub, hõljub tema näo ees loor, see haihtub taas.
  • Merethe Lindstrøm, "Talvearhiivid", tlk Riina Hanso, Eesti Raamat, 2016, lk 58

• Üsna tobe, et ma enam ei suitseta, mõtles Anna, kui haigla ees ootas. Tundus totter lihtsalt pingi ja betoonist lillekasti vahel seista ja niisama passida. Kui ta käed rinnale risti pani, tundus poos liiga karm. Kui need lihtsalt küljel rippusid, muutus olek kuidagi liiga lõdvaks. Sigaret oleks kõik sellised probleemid lahendanud.
  • Eva Frantz, "Sinine villa", tlk Kadri Okas, 2022, lk 32

Luule

Vaid kuniks selle sigareti läidan,
üksainus hetk veel enne, kui kõik kaob,
kui vaikset tuhka põrandale vaob
ja suitsupitsi hõõgus ruumi täidab,
mis murtud varje seina peale heidab
ja džässi sulades ta rütmis taob,
ma unelmaid ei hoia enam vaos
ja mälust sinu kuju püüan leida.

• Edna St. Vincent Millay, "*Vaid kuniks selle sigareti läidan...", tlk Maria-Kristiina Lotman, Vikerkaar 6/2015, lk 44