Edna St. Vincent Millay

Edna St. Vincent Millay (pseudonüüm Nancy Boyd; 22. veebruar 1892 – 19. oktoober 1950) oli Ameerika luuletaja ja näitekirjanik, esimene Pulitzeri preemia saanud naine.

Edna St. Vincent Millay, 1933, Carl van Vechteni foto.

Luule

Kuulake, lapsed:
Teie isa on surnud.
Tema vanadest mantlitest
Ma teen teile väikesed jakid;
Ma teen teile väiksed püksid
Tema vanadest pükstest.
...
Elu peab minema edasi,
Ja surm tuleb unustada;
Elu peab minema edasi,
Kuigi tublid mehed surevad;
Anne, söö oma toit ära;
Dan, võta oma rohi ära;
Elu peab minema edasi;
Ma ainult unustasin miks.

• "Itk", tlk Tiit Hennoste, Vikerkaar 1-2/2011, lk 1

Ei, sirelitest armsam sa ei näi
või kuslapuust; ja valgeist moonidest
sa pole nägusam – su võludest
ei heitu ma; ent sattuda ei või
su lähedusse; nõrken, ringi käib
mu segaduses pilk, ja pagedes
sust pääsu otsin.

• "*Ei, sirelitest armsam sa ei näi...", tlk Maria-Kristiina Lotman, Vikerkaar 6/2015, lk 42

Aeg mind ei aita, valetasid need,
kes lubasid, et aeg toob leevendust!
Tast mõtlen, kui on vihmal silmad vees,
ei taandu mõõnaga mu igatsus;
puulehed nüüd vaid suits on igal teel,
mäenõlval lumi sulab jäägituks,
ent alatiseks koormab minu meelt
see läinud aasta kibe armastus.

• "*Aeg mind ei aita, valetasid need...", tlk Maria-Kristiina Lotman, Vikerkaar 6/2015, lk 42-43

Kui äkki kuidagi ma teada saan,
et oled lahkund ja ei naase eal –
näen näiteks ajalehe tagakaant
metroos mu naabril vastasistme peal
...
ma valjult nutta siis ei võiks, ei saaks
või käsi murdes reeta ahastust –
vaid veidi pingsamini uudistaks
ma mööduva perrooni valgustust
või pilku tõstes hoolikamalt loen,
kuis hoida korras kasukas ja soeng.

• "*Kui äkki kuidagi ma teada saan...", tlk Maria-Kristiina Lotman, Vikerkaar 6/2015, lk 43

Ent oma elus ainult endale
ma olen hoidnud kõigest selle toa.
Mind rüvetasid, kui mu uksele
sa täna õhtul tulid omal loal,
ja näha sind ei tohi enam eal.
Nüüd ruum on sinu. Uue leidma pean.

• "Sinihabe", tlk Maria-Kristiina Lotman, Vikerkaar 6/2015, lk 43-44

Vaid kuniks selle sigareti läidan,
üksainus hetk veel enne, kui kõik kaob,
kui vaikset tuhka põrandale vaob
ja suitsupitsi hõõgus ruumi täidab,
mis murtud varje seina peale heidab
ja džässi sulades ta rütmis taob,
ma unelmaid ei hoia enam vaos
ja mälust sinu kuju püüan leida.

• "*Vaid kuniks selle sigareti läidan...", tlk Maria-Kristiina Lotman, Vikerkaar 6/2015, lk 44

Ma tean: su jaoks ma olen suvi vaid,
täit aastaringi minus sa ei näe,
ja otsima pead tundeid üllamaid,
mu armas, mõne muu kui minu käest.
Mul pole kuldseid vilju pakkuda
ja talvist tarkust pole omandand;
et kevadkõrgel rinnal hoobelda,
liig kaua olen sind ma armastand.

• "*Ma tean: su jaoks ma olen suvi vaid...", tlk Maria-Kristiina Lotman, Vikerkaar 6/2015, lk 44-45

Ent ära arva, et kui korra ohtu
mu reetlik veri seadis kaine pea,
sind armastama jään, või puistan lohtu
ehk halvustusele. Ja kindlalt tea:
see kirg ei loe – kui sinuga veel kohtun,
seetõttu kõnetama sind ei pea.

• "*Mus naiseks sündinuna võimutseb...", tlk Maria-Kristiina Lotman, Vikerkaar 6/2015, lk 45

Peast läinud poistest, kes mu poole eal
kesköiti karjel enam end ei sea,
mu hinge jäänud vaikne pakitsus.
Nii talviti on seismas üksik puu,
ja kuigi linde lahkumas ei näind,
ta tunneb okstel vaikust lasumas:
ei öelda saa, miks tulnud arm ja läind,
tean vaid, et suvi laulis minu suul
kord viivukeseks, kuni vakatas.

• "*Kel suud mu suu on andnud, miks ja kus...", tlk Maria-Kristiina Lotman, Vikerkaar 6/2015, lk 45-46

Tema kohta

• Edna St. Vincent Millayd on nimetatud 20. sajandi suurimaks naissonetistiks. Ta kirjutas üle 180 soneti, enamasti traditsioonilistel teemadel: armastus ja surm, aeg ja ajatus, mina ja maailm, loodus ja luule. Süvatasemel mõtestab ta aga ümber varasemat luuletraditsiooni ja üldse kinnistunud arusaamu. Vähemalt ingliskeelses luules andsid ta sonetid esmakordselt hääle ihalevale ja eneseteadlikule naisele ning nihestasid enam kui viiesaja aasta jooksul Lääne luulekultuuris juurdunud petrarkistlikku, st Petrarcast lähtuvat luulelaadi. (lk 46)
• Millay looming hägustab piire mina isikliku ruumi ja ühiskonna, individuaalse ja kollektiivse vahel, vaagib naiseks, meheks ja inimeseks olemise tähendust. Varane Millay üritab laiendada mina piire nii, et mina oleks osa tervest maailmast, minast saab mitte ainult mõlema soo, vaid maailma väljendus. Tema luule subjekt on tihti personaalne ja emotsionaalne, samas kaugeltki mitte vanamoeline ega sentimentalistlik. Hiljem püüab Millay neid opositsioone vastassuunas ületada, tuues ühiskondlikud teemad luulesubjekti osaks. (lk 46-47)
• Publikut võlus see, kui täpselt väljendasid tema värsid džässiajastu hoiakuid ja tundeid. Kui F. Scott Fitzgeraldi romaane peetakse ajastu meeshääleks, siis Millay lüürilist luulet selle naishääleks. Populaarsed olid ka Millay luulelugemised. Ta ei saanud avalikkusele tuntuks üksnes luuletajana, vaid ka karismaatilise isiksusena. Ta astus üle kinnistunud kombestikust ja soorollidest ka oma elus, luues romantilisi suhteid nii meeste kui naistega. Nii sai temast Uue Naise sümbol: iseteadlik ja enesekindel, haritud, ühiskondlikult aktiivne, varjamatult seksuaalne ja vabameelne. Tekkis müüt punapäisest "noorest frivoolsest naisest uhiuute tantsukingade ja südamekujulise suuga". (lk 47)
• Edna St. Vincent Millay on alati rõhutanud, et luule sai ta kingiks emalt, keda ta väga armastas. Ema ei hoolitsenud üksnes laste kirjandusliku, vaid ka muusikalise hariduse eest. Edna mängis suurepäraselt klaveril nii klassikalist muusikat kui moodsaid rütme. Väidetavatalt olid ta käed elukutselise pianisti jaoks liiga väiksed, nii pühendus ta kirjutamisele. Muusika jäi siiski Millay meloodilisse luulesse kõlama. (lk 48)
• Kolledžiaastail oli Edna St. Vincentil ohtralt romantilisi suhteid naistega, mistõttu Millay loomingust sai homoseksuaalse luule sümbol. Tema hilisematest lesbisuhetest pole teada, ehkki LGBT kirjandusteatmikud märgivad optimistlikult, et need pole välistatud. (lk 49)
• Millay poeetiline subjekt ei piirdu privaatse ja avaliku, subjektiivse ja objektiivse piiride hägustamisega, tema subjekt mõtestab ümber ning kohati tühistab naiseliku ja meheliku opositsiooni. (lk 50)
• Millay ei taha deklareerida vastandeid, vaid need kui mitte tühistada, siis ümber mõtestada. Ta ei taha kuulutada tõde, eriti väldib ta selle igavikustamist. Armastus võib küll igavesti kesta – ja ka päriselus ei lakka Millay armastamast –, aga mitte kindla inimese vastu. Mina on truu armastusele endale. (lk 52)
• 1923. aastal abiellus poetess Hollandi kohviärimehe Eugen Jan Boissevainiga, sufražett Inez Milhollandi lesega. Juba Boissevaini esimene abielu polnud traditsiooniline, mõlemad abikaasad uskusid vabaarmastusse, ning avatud oli ka Boissevaini ja Millay abielu. Nii Eugen kui Edna pidasid armukesi ning isegi julgustasid teineteist selleks. Siiski kestis Eugeni ja Edna abielu surmani, ning kahtlemata oli see täis hoolimist ja austust teineteise vastu. (lk 53)
• Millays võttis maad veendumus, et luulega peab mõjutama maailma, luule funktsioon on muuta ühiskonda paremaks. Nõnda vastandus ta taas Elioti jt modernistide arusaamadele lüürilisest luulest. (lk 53)
• Seni patsifistina tuntud Millay oli natsikuritegudest nii rabatud, et asus Teise maailmasõja ajal loomingus aktiivselt liitlasi toetama. Tema luule sai külge propagandasildi. Kriitikud ja kirjandusringkonnad pettusid Millays täielikult. "Näib, et kirjanduskriitikud on andnud Millayle demokraatia toetamise eest rohkem turmtuld kui Ezra Poundile fašismi nimel võitlemise eest," on märkinud kriitik Merle Rubin. Poliitilisi seisukohti luules väljendades teadis Edna St. Vincent Millay, et riskib oma kirjanikumainega, ent oli valmis seda hinda maksma. (lk 54)
  • Rebekka Lotman, ""Mu küünal põleb kahelt poolt". Edna St. Vincent Millay elust ja loomingust", Vikerkaar 6/2015, lk 46-55