Rebekka Lotman

Rebekka Lotman (sündinud 23. aprillil 1978) on eesti kirjandusteadlane, toimetaja ja tõlkija.

Intervjuud

• Kõige igavam on minu jaoks küsimus, kas see on hea või halb luuletus.
• [Instagramiluulest:] Täielik demokraatia. Kõik saavad avaldada ja kõik saavad autoriga suhelda.
• Arvestades, et Eestis ilmub aastas üle saja luulekogu, võib julgelt arvata, et igal aastal ilmub rohkem andetute kui andekate autorite luulekogusid.
• Instagramis tekivad küll teistsugused tähendussuhted, aga see ei tähenda, et näiteks Tõnis Vilu looming seal ilmudes väärtust kaotaks, võrreldes luuletustega, mida ta raamatus avaldab.
  • Rebekka Lotman, intervjuu: Mari Klein / Siim Lõvi, "Instagram tõstab noorte luulehuvi", ERR, 13.05.2022

• Sonett ise on juba müsteerium. Ta on võib-olla kõige rohkemate reeglitega luuletusvorm. Ette on antud nii ridade arv, silpide arv reas, värsimõõt, riimiskeemid, stroofiskeemid. Kõigi nende reeglite juures on ta Lääne kirjanduses kõige enam kasutatud klassikaline luulevorm.
• Mult on ikka küsitud, et milline on minu lemmiksonett. Naljaga pooleks võib öelda, et minu lemmiksonett on eesti sonett
  • Rebekka Lotman, intervjuu: Sandra Saar, "Kirjanduspreemia nominent Rebekka Lotman: minu lemmiksonett on eesti sonett", ERR, 22.02.2020

• Eesti keeles ilmus 1881.–2015. aastal 4551 sonetti ja te analüüsite neid kõiki oma doktoritöös. 4551 sonetti – seda on väga palju!

Jah, 4551 luuletust võib tunduda palju, selline umbes maast lauani ulatuv sonetimappide virn. Samas, vanade luulekultuuridega võrreldes on eestikeelsete sonettide hulk täiesti loetav ja analüüsitav. Kui uurida inglise või itaalia või prantsuse sonetti, on mõeldamatu võtta aluseks kõik selles keeles ilmunud sonetid, sest jutt käib sadadest tuhandetest luuletustest. See võimalus on meie väikse ja noore kirjanduse privileeg, mida ma ei tahtnud kasutamata jätta.

• Puuduvad lähikaudsedki andmed, kui palju sonette üldse kokku on kirjutatud, kuid vaieldamatult on see Lääne kirjanduses enimkasutatud ettemääratud reeglitega luulevorm trioleti, rondoo, strambotto, haiku jt ees. Et anda mahust aimu: ainuüksi aastatel 1530–1650 kirjutasid Itaalias, Prantsusmaal, Saksamaal ja Britannias ligi 3000 autorit umbes 200 000 sonetti.
• Luuletuse jagunemine kaheks ebavõrdseks osaks soosib kahetist teemakäsitlust, näiteks esitatakse nelikvärssides küsimused, millele kolmikutes vastatakse. Või vastupidi: nelikvärssides maalitakse mingi olupilt, kolmikutes esitatakse nende pinnalt eksistentsiaalseid küsimusi. Eesti looduslüürilises sonetis on levinud mudel, et nelikvärssides kujutatakse looduspilte, kolmikutes kirjeldatakse inimese seisundeid ja tundeid.

Inglise sonetis, kus proportsioonid on teised – ühel pool kolm nelikvärssi ja teisel ainult kaherealine stroof – on iseloomulik puänteerivam lõpp, viimane paarisriim toob kaasa moraali, nalja, ootamatu teemapöörde. Peab ütlema, et eesti luules on ülekaalukalt rohkem levinud itaalia mudel, näiteks Alliksaar pidas itaalia oma ainuõigeks, kuna inglise soneti paarisriim mõjuvat lorilaululikult.

• Eesti keeles kirjutati esimesed sonetid 19. sajandi viimastel kümnenditel eelkõige Goethe, Heine, aga ka austria poeedi Nikolaus Lenau eeskujul. Üks esimesi eestikeelsete sonettide loojaid, Juhan Liivi vanem vend Jakob Liiv on selgitanud, et esialgu tahtis ta lihtsalt katsetada, kas eesti keel üldse kannab sonetivormi välja. Eesti keelt tajuti isegi veel siis sageli pigem olmekeelena, kõrgluulele näis sobivam saksa keel.
• Kes esimesena eesti keeles soneti kirjutas, ei olegi täpselt teada. Me teame, et trükis ilmusid esimesed eestikeelsed sonetid 1881. aastal: esmalt suvel Matthias Johann Eiseni, seejärel Jaan Bergmanni ja Lydia Koidula sulest. Samas on kaks pisut hiljem trükis ilmunud Jakob Liivi sonetti dateeritud varasemate aastatega, 1878 ja 1880.
• Eesti soneti esimesel perioodil, järelärkamisajal, väljendati armastust peamiselt Eestile. Jakob Liiv lubab ühes sonetis isegi õhtul hellalt ja tasa isamaa hõlma minna.
• Eesti soneti tähtteos, üldse üks mõjukamaid luulekogusid eesti kirjanduses, Marie Underi "Sonetid" (1917) on küll kantud armastusest, aga lööb siin täielikult lahku petrarcalikust lembesonettide traditsioonist. Nimelt ei ole igavesed ja platoonilised tunded, vaid kantud luulemina ihast, mis kestab ainult siin ja praegu ("siis armastan sind täna, mitte homme"). Võib öelda, et Underi meelelised naishäälel sonetid on uuenduslikud terve maailma sonetiloos.
• Huvitaval kombel on Lääne luuletraditsioonile iseloomulikud armastussonetid eestikeelses luules üpris marginaalsed, kesksemal kohal on loodussonetid, kus hiljukesi luulemina seisundid avanevad. Võibolla on selles midagi eestlastele iseloomulikku, tundeid ei öelda otse välja, vaid sageli väljendatakse hoopis looduse kaudu. Loodus oma lopsakuses ja stiihiais peegeldab luulemina intiimseid änge ja igatsusi.
• Kui olin kõik sonetid kokku kogunud, analüüsinud ja peas töö valmis jõudnud, tekkis mul ränk motivatsioonikriis – milleks seda kõike veel kirja pean panema? Kaebasin isale, et ei saa aru, kellele seda vaja on. Isa vastas: "Mulle ja Mariale!" Läksin tagasi oma kabinetti, kirjutasin töö algusse: "Isale ja Mariale". Edasi oli kõik lihtne. Teadmine, kellele ma seda tööd kirjutan, muutis selgeks mitte ainult selle, miks, aga ka kuidas seda teha. Uurija seisab ju pidevalt silmitsi valikutega, minu jaoks hõlbustas otsuste langetamist mudellugeja kujutlemine.

Meid kolme ühendab see, et eesti luule uurimine on meie kõigi hobi, meile on põnev ka pealtnäha kõige kuivem osa, statistiline värsianalüüs. Paraku on värsiteadus eesti kirjandusteaduses praegu tagasihoidlikul kohal, kuigi on kõnekas ja tähtis valdkond.

• Tee luule juurde peaks kulgema loomulikult, see peab ise kõnetama. On ülimalt lahe, et tänases noortekultuuris on luulel ja riimimisel tähtis koht – ma räägin käsitöö- või uue kooli räpist. Teismelised naudivad osavaid riime, mõtlevad neid ise välja, aga hindavad ka mitmesuguseid uudseid kujundeid. "Korralikud" inimesed ahhetavad, lehed kirjutavad "valugrimasse tekitavatest räpisõnadest" , aga just need "hukkaläinud", paljud (veel) keskharidusetagi noored elavad keeles ja elu pulbitseb nende poeesias. Võibolla riimid – mis on nii räpis kui sonetis kesksel kohal – võiksidki kunagi juhatada sonettide juurde, kuigi üks neist on põhimõtteliselt suuline, teine kirjalik žanr.
• Üllatusi oli päris palju. Esmalt, kui olin kõik sonetid kokku kogunud, üllatas haare: eesti sonetiloos peegeldub pea kõigi oma kihistustega eesti luulelugu, ainevallas ka suur osa meie ajaloost. Üllatas, kui palju luuletajaid on sonette kirjutanud, koguni 376 autorit. Lihtsam on nimetada neid eesti luuletajaid, kes ei ole ühtegi sonetti kirjutanud, kui neid, kes on kas või ühe soneti avaldanud.
• Viimase aja suurim elamus on Kristjan Haljaku sonetikogu "Verlaine'i revolver". See on sürrealistlik teos, mis koosneb 63 vabavärsilisest sonetist. See teos annab tunnistust, et ei ole vaja muretseda, nagu oleks sonetiga juba kõik ära tehtud: võimalused on ammendamatud.
  • Rebekka Lotman, intervjuu: Katre Tatrik, "Rebekka Lotman – teadlane, kes on lugenud läbi kõik eestikeelsed sonetid", ERR, 14.08.2019

• Tundub, et on jälle moes romaane kirjutada ja lugeda ja et kirjanikel on taas aega neid ette võtta. Tegelikult on paljud nomineeritud teosed valminud aastatega. Tendents on seega: pigem üks tõhus romaan kui ohtralt jutukesi siin-seal.
• Nagu üks žüriiliige nentis: uskumatult tore on kellegagi päriselt kirjandusest rääkida, ja just see ongi meie tööd iseloomustanud. Päris maadlema ei ole läinud, mõni lahkarvamus on loomulik. Vastasel juhul peaks žüriisse kuuluma üks inimene.
• Üldseis on kirev, isegi kuidagi rõõmus. Ilmub palju raamatuid, mida loetakse, millest räägitakse, mille üle vaieldakse. Ma ei anna pead, aga kirjastajana näib, et loetakse palju rohkem kui veel mõni aasta tagasi. Töötan teaduskirjastuses, ning meil on just viimasel aastal hakanud tiraažid äkki kasvama. Aga raamatuedetabelite tippe troonivad siiski just nimelt algupärased eesti autorid oma mahukate teostega. Tähendab – läheb korda.
• Eriti ei tahaks pidulikul nominentide väljakuulutamisel kedagi noomida. Aga kuldvalem oleks pigem anda raamatule veel üks aasta settimiseks, kui kiiruga otsad kokku tõmmata, isegi, kui kirjastaja seda nõuab.
• Ei julge rääkida kirjandusringkonna nimel, aga žüriis otsustasime vaba auhinna kategoorias tõsta esile olulisi kirjanduslikke nähtusi 2017. aastal. Aga kui määratleda kirjandusringkonda kui kirjandusest huvitujaid, siis kahtlemata on keeleandekas Vilms seda ringi laiemaks tõmmanud.
• Näitekirjanduse valdkonnas saab hinnata ainult lavastusele eelnevat, selle sõnalist osa. Mõnigi avangardteatris töötav lavastus ei ole tekstina, ilma heli ja pildita, päris samaväärne. Näiteks Teater NO99 "Unistajad" on suurepärane tükk, lugesime ka žüriiga stsenaariumit, aga see ilma lavastuseta nii hästi ei tööta, ja ei peagi töötama.
• On tore, kui kirjanikel on püsisissetulek, aga ei usu, et ükski võimas teos jääb selle puudumisel loomata ega vastupidi, sünniks palga ajel.

Ma arvan, et palgaliste kirjanike suhtes oleks isegi ebaaus, kui hakata sellest aspektist võrdlema nende töid ja pärgi mittepalgaliste omaga, siis muutuks see palk nagu rahaliseks karistuseks.

• Rebekka Lotman, intervjuu: Kaspar Viilup, "Rebekka Lotman: jälle on moes romaane kirjutada ja lugeda", ERR, 09.02.2018

"Eesti sonett"

Rebekka Lotman, "Eesti sonett", Tartu Ülikooli Kirjastus, 2019.

• Nimelt on mitmetel viljakatel sonetistidel, eriti amatööridel, saanud sellest kinnisvormist kinnisidee: varasemast perioodist on markantseimaks näiteks August Pihlak, Nõukogude ajal piiras tsensuur kõige muu kõrval grafomaanlike autorite vohamist, ent kirjastusturu avanemise järel vabaduse saabumisel tekib neid autoreid aina juurde. (lk 295)
• Kui võtta aluseks kõige lihtsam kolme komponendiga kommunikatsioonimudel – tekst, saatja ja vastuvõtja –, võib öelda, et sulaeelses Nõukogude Eesti sonetis hakati taunima ühest küljest rõhu langemist teksti saatjale – sisekaemusliku luule puhul süüdistati autorit individualismis – ning teisalt selle fookust tekstile endale: tähelepanu luule eri tasandeile tõi kaasa estetismisüüdistuse. (lk 319)