Luulekogu

Luule

Sel õhtul, kui ma tüdrukutega välja ei läinud,
ütles isa köögis, et oli linna peal kohanud
toimetajat, kes paneb suures kirjastuses kokku
verinoorte luuletajate ühiskogumikku.
Kevad 90 pidi saama raamatu nimeks.
...
Toimetajal oli üks noor luuletaja puudu.
Just üks oli puudu ja aega oli väga vähe!
Just sobival ajal oli ta tänava peal küsinud mu isalt,
kas ma kirjutan, kas isa on lugenud, mida ma kirjutan,
kas mul on mõni käsikiri, mida kõlbaks
lugeda, toimetada ja seejärel avaldada?

Üks luuletaja oli puudu.

Panin kokku oma esimese luulekogu
nendest luuletustest, mida ma
julgesin silmade ja kõva häälega lugeda,
ma mõtlesin, et see on hea.
Oli küll hea, mõni luuletus oli tõesti hea,
aga siis ma ei teadnud veel, et
see käkrus paberil, korrastamata sahtlis -
kõik, mida ma ei julgenud siis avaldada -
oli tegelikult luule
ja see luule oli puudu.
Ja muu oligi kevad,
Kevad 90.

• Elo Viiding, "LUULETAJA", rmt: "Selge jälg", 2005, lk 43-44

Naat õitseb. Aga mina ei tea seda.
Ma pean seda raudrohuks.
Maakodu heinamaal ja Karlova aias naat õitseb.
Minu raamatu toimetaja Tallinnast imestab.
Tema ja ta töökaaslaste teada naat ei õitsegi.
Ema pakub mu luuleraamatule pealkirjaks "Naat õitseb".
Mulle seostub raudrohi põlvepikkusena nähtud
Pelguranna raudteeületuskohaga
ja ma panen oma raamatule pealkirjaks
"Raudrohu maa".

• Lauri Pilter, "*Naat õitseb...", rmt: "Laikmaa välu", 2021, lk 9

Proosa

• ...luulekogu on suurvorm, siingi peab annet olema.
  • Marin Laak, "Tartu linnakirjanik ja Andaluusia koer" Looming, 11/2018 (Arvustus: Indrek Hirv, "Kuldöölane". Post Factum, 2018)