Raudrohi

Raudrohi (Achillea) on korvõieliste sugukonda kuuluv mitmeaastaste rohttaimede, vahel poolpõõsaste perekond. Eestis on levinud harilik raudrohi (Achillea millefolium).

Harilik raudrohi

ProosaRedigeeri

  • Nõnda kõndisid nad vanuvas videvikus nagu õndsalikus unenäos. Kui Indrek seda hiljem katsus meelde tuletada, siis ei mäletanud ta midagi muud kui aga mingit seletamatut tundmust ja uimastavat lõhna, mida ta polnud nagu ei enne ega pärast enam kunagi haistnud. Selles oli nagu pisut raud- ja koirohtu. Indrek oleks selle lõhna pärast jumal teab mis teinud, aga ometi jäi kõik tegemata sel lihtsal põhjusel, et Indrek ei teadnud, mis peab tegema, kui tunned niisugust lõhna.
  • Senini oli Talv olnud mu kibedam vaenlane. Alati oli tulnud ta kuidagi üle elada. Nüüd ootan ma teda tagasi. Nüüd, kevadel! Sest kevadel läheb mu kallim pikale reisile, aga ta lubas, et kui raudrohuõied jälle valendavad heinaädala sees, on see märk, et varsti on ta tagasi. Raudrohuõis meenutab muidugi lund, kui ta helendab seal sügisõhtu videvikus, viimane valgusetähn, enne kui kõik pimedusse kaob.

LuuleRedigeeri

Tuiskavad umbe kord meiegi teed:
istume, mähitud seitsmesse salli,
soemüüri ääres, kaks eite, kaks halli,
rüüpame mõrudat raudrohuteed.


Kass tunneb sind ja tunneb sind valgus.
Sinu südamekambris on vaal ja orav.
Raudrohi ihkab olla su juus.
Kaljud kirevad sinust kui kikkad.
Sinust, sa eales silmi ei sule.

  • Andres Ehin, "Lõpmatus. F. Garcia Lorcast tema enda motiividel" (1960)


teelehed kasvavad lopsakalt ja raudrohi ja
kummel kodumurul
naatide metsapuhmad varjavad mängumaad
peidupaigad ja põõsa-alused
korsten loojangus tõuseb kui majakas püsti

  • Ene Mihkelson, "Ära jää minema vaikusesse" kogus "Selle talve laused" (1978), lk 93


Suurest kurbusest kasvasid kohvikannule tiivad.
Läkski lendu, ta minekust jäi üks katkine ruut.
Tassid jäid kurbusse maha, ütlesid nii nad:
meie oleme sinule alati truud.

Kann aga lendas ja lendas ja otsis kohta.
Kohvipoes kolistas, lahketel laudadel käis.
Prügimäel peatus ja sinna puhkama jäigi.
Suurest kurbusest raudrohtu kasvas täis.

  • Mari Vallisoo, "Suur kurbus". Rmt: "Mälestusi maailmast", Tartu: Ilmamaa, 2015, lk 104



Nüüd pihlakobarad on õhevil –
ju ootavad nad siia siidisabu,
all rabas märgib udu seeneradu,
raudrohi on nüüd ainus sügislill.


Poolde raudrohukõrde ulatub lumi
aha hämaras inimeses kasvatab roheline
võsu uuele punga.
Eks ju, tema rõskel suulael talvitub
sõnu nagu liblikaid keldrilael;
kannatlikke, peaaegu lakanuid elamast,
sulgenuid oma otsatus vaikimises.


VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel