Naat (Aegopodium L.) on Euroopa ja Aasia parasvöötmealadel kasvav umbes seitsme liigiga rohttaimede perekond sarikaliste sugukonnast. Eestis kasvab, lokkab ja levib looduslike vaenlaste puudumise tõttu harilik naat (Aegopodium podagraria).

Ivan Šiškin, "Umbekasvanud aianurk. Naat" (1884)

ProosaRedigeeri

  • Frank kergitas mu ostu peale kulmu.
"Vaasid?" naeratas ta. "Suurepärane. Ehk sa nüüd ei pane enam lilli minu raamatute vahele?"
"Need ei ole lilled, need on näidised. Sa ise soovitasid mul botaa­nikaga tegelema hakata. Et vaimu virgena hoida, kui õetööd enam ei ole," tuletasin talle meelde.
"Õigus," noogutas ta heatujuliselt. "Aga ma ei osanud oodata, et nüüd hakkab iga kord, kui ma mõne teatmeteose lahti teen, mulle sealt midagi rohelist sülle kukkuma. Mis see kole, pruun ja pudisev asi oli, mis sa Tuscum & Banksi vahele panid?"
"Naat. Hea hemorroidide vastu."
"Valmistud minu peatse vanaduse vastu, jah? Oh, mis kena ja hoolitsev sinust, Claire."
  • Diana Gabaldon, "Võõramaalane", 1. raamat, tlk Lauri Vahtre, 2014, lk 15


  • Jah, mõistame, et linnades aitab haljastus kliimat parandada, kuid kui on valida pügatud muru ja naadi vahel, kipume eelistama esimest. Kui seisame valiku ees, kas auto või puu, võidab enamasti esimene. Juhtumid, kus parkla pargiks kujundatakse, peaaegu puuduvad. Liigi­rikka tühermaa parklaks tegemine on laialt levinud nähtus. Läbimõeldud vaheldusrikas haljastus on aga üks linnade ülekuumenemise ja soojasaare­efekti vähendamise meede.

LuuleRedigeeri

Kasvuhoone mullast kerkib
naadi kõrval teine naat
Väga kaugel on siit linn ja
sularahaautomaat

  • Andres Ehin, "Endises sovhoosiasulas" kogus "Kimbuke sinilolli" (2020), lk 136


Olen see tüdruk, kes ei
olnud kunagi piisavalt. Pean minema edasi, edasi läbi nõgeste
ja naatide, kibuvitsapõõsaste. Õpin suurtelt valgetelt putke-
delt unustamist, see käib ootamatult lihtsasti. Leian koha, kus
ehitada keelt ja läbipaistmatuid maske. Sealt vaatangi siis välja -
väikesed nimetud linnud tõusevad õhku ja mina muutun üleni
pilguks. Kogun tühjusi ja kuminaid, varastan vaikusi, kui vaja.


ojaäärses talus roomab
       põldmarjaväät läbi akna
            perealbumist on saanud herbaarium
                   toonekurepesas võrsunud naat


Minu elu on naadiürt.
Kunagi üles katkutud, praegu tervistav, hoolega hoitav,
võib-olla justkui herbaariumi lehel, võib-olla hakituna purgis,
kunagi närtsiv, pudenev, roiskuv.
Igal suvel õitseb valeva merena minusuguseid,
igal suvel niidetakse minusuguseid loogu.


Naat õitseb. Aga mina ei tea seda.
Ma pean seda raudrohuks.
Maakodu heinamaal ja Karlova aias naat õitseb.
Minu raamatu toimetaja Tallinnast imestab.
Tema ja ta töökaaslaste teada naat ei õitsegi.
Ema pakub mu luuleraamatule pealkirjaks "Naat õitseb".
Mulle seostub raudrohi põlvepikkusena nähtud
Pelguranna raudteeületuskohaga
ja ma panen oma raamatule pealkirjaks
"Raudrohu maa".

  • Lauri Pilter, "*Naat õitseb..." kogus "Laikmaa välu", 2021, lk 9

Võrsub tulikaid ja naadid võtnud pinda,
sa harid hoolsalt puhtaks õunaaiatee,
paned väsind käest sa kitkumisekinda -
nüüd tulla võid sa, õitsev kevade!

  • Lauri Pilter, "Kevade on tulnud", kogus "Laikmaa välu", 2021, lk 25


Lagendik on õitest valge,
kui on jaanikuu.
Juuli muutuse toob malbe,
naadiõis nüüd pruun.

Viuh ja sahka, viuh ja sahka,
sekka seemnekrõbin.
Seitsmevennapäevast saati
niidetakse maha naati
       - terve suvi läbi!

  • Lauri Pilter, "*Lagendik on õitest valge..." kogus "Laikmaa välu", 2021, lk 29


raudrohi ja naat
üks kõva nagu kivi
teine naiselik

  • Lauri Pilter, "Poeem kolmikvärssides" kogus "Laikmaa välu", 2021, lk 43