Jacob Kielland Sømme, "Korrektuuri lugemas. Alexander L. Kielland Cernay-la-ville'is töötamas" (1886)

Luule

muuda

toimetaja muide oli üks
ta laud kattus tuhande luuletusega
ta küsis kes minust on plagiaator
keegi ei vastanud talle
teda ümbritsedes vaatlesin ma teda külmalt
ta närvid ütlesid üles
ja ta viidi hullumajja

  • Andres Ehin, "sangviinikute jumal (autoparoodia erootiliste sugemetega)", rmt: "Uks lagendikul", 1971, lk 71

Proosa

muuda


  • Jah, eks muidugi tõlkija vastutab, aga tõlkijal endalgi on hea, kui on üks sõber kõrval. Sa ei pruugi alati näha, mis apsaka sa teinud oled. Selles mõttes on toimetaja ikka vajalik. Seda ei tohi aga küll olla, et toimetaja domineerima hakkab, sest tõepoolest, vastutab tõlkija. Toimetaja tõlkija tööd ära teha ei saa, aga ei tohi ka tema tööd ära rikkuda. Toimetaja peab olema väga delikaatne. Ta peab laskma tõlkijal olla nii tark, nagu ta on, või nii rumal, nagu ta on.
    • Maret Käbin, "Toimetaja ei saa tõlkija tööd ära teha ega ära rikkuda", intervjuu Krista Kaerale. "Tõlkija hääl", Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2014, lk 76


  • Üks lagunemise vorme on veel toimetamiskultuuri lagunemine, millest on räägitud rohkem kui küll. Ja kuigi sageli nimetatakse põhjuseks rahapuudust, on küsimus siiski hoiakus. On mingi tendents, et kui keelt ja kirjandust õpitakse lahus ja toimetaja ettevalmistuses puudub nii maailmakirjanduse kui filosoofia ajaloo lugemus, puudub mõtlemiskogemus kui selline, raskete tekstide kogemus, siis vahel isegi ei eeldata, et sõnadel on mõte – seda ei osata oletadagi. See on suurim probleem, et keelde suhtutakse kui mingisse foneemide kombinatoorikasse või mängu – mõtet ei eeldata, rääkimata püüdlusest jõuda välja keerulisema mõtlemise mõistmiseni.


  • Mulle jäi sügavalt meelde kadunud Virve Krimmi ütlus: "Kes aga tahab eluaeg patune ja süüdi olla, see hakaku tõlkijaks." Selle lause sügav mõte on mulle aastatega väga arusaadavaks saanud, aga viimati, kui ma tsiteerisin seda ühe toimetaja juuresolekul, tegi ta kohe häält ja küsis: "Aga toimetajad!?"


  • Raadiosaates "Loetud ja kirjutatud" (5. IX) märgiti, et noored autorid küsivad mõnikord, kas kirjastus teeb nad kuulsaks, kuigi neil ei ole veel ette näidata ühtki käsikirja. [---] Algajal autoril, kelle käekiri alles kujuneb, oleks mõistlik kontakti võtta mõne soliidse kirjastusega, kus töötavad kirjandusliku kõrvakuulmisega inimesed. Samuti võtaksin tõsisemalt Eesti kirjandus­väljaannete tagasisidet. Facebooki-sõbrad ja ema ei pruugi olla parimad kriitikud. Ammugi ei ole nad maailma parimad toimetajad. Just tähelepaneliku toimetaja kõrvalpilk, mitte kuulsus, peaks tegema raamatu avaldamise päris kirjastuses ahvatlevaks.
 
Vikipeedias leidub artikkel