Proosa

muuda
  • [Lesta:] Ta on kõigist Tartu raamatukauplejatest kindlasti kõige parem inimene ja soovis mulle head. Oma karedate sõnadega tahtis ta mind kui kergemeelset noortmeest libedalt kirjandusepõllult päästa. Samati kui teisedki ta ametivennad soris ta ivakese aega minu käsikirja ja ütles siis: "Noormees! Siin olete te mitukümmend poognat ilusat paksu paberit ära raisanud. Kas te tõesti arvate, et paberivabrikud ainult selle tarvis paberit teevad, et teiesugused kollanokad sinna peale kõiksugu alpusi võiksid kirjutada? See paber siin maksis puhtalt umbes seitsekümmend viis kopikat, praegu ei maksa ta enam midagi, sest et t e i e ta ära olete rikkunud. Isegi pakkimispaberiks ei kõlba need veerandlehekesed enam. Ja nüüd, peale selle kõige, tahate teie, et mina, vana inimene, teie rumalust jätkaks, see tähendab: et ma veel mitu tuhat niisugust ilusat poognat võtaks ja sinna peale teie alpused trükiks. — Ei! Võtke see hävitatud paberi pakk, minge koju, kahjatsege oma kergemeelsust ja ärge raisake edaspidi oma aega ja kallist materjali, mida kasulikult võib tarvitada."
    • Oskar Luts, "Suvi". Tallinn: Eesti Raamat, 1987, 8. trükk, lk 154–155

Luule

muuda

alles elavate kadunute kirju
minu laekas on ja ühes suures kohvris
mõned käsikirjad mis on minu keeles
suurem säilitaja siiski ma ei ole
ega ole ma ka kohtumõistja mingi

  • Juhan Viiding, "*** alles elavate kadunute kirju" kogust "Käekäik", lk 10
 
Vikipeedias leidub artikkel