Andres Ehin

Andres Ehin (sündis 13. märtsil 1940 Tallinnas – 10. detsember 2011) oli eesti kirjanik ja tõlkija.

Luule

uks lagendikul

Andres Ehin, "uks lagendikul", LR 1/1971

sohu sohvat ei vea
pead pikutama niiskel samblal
kui päike on küllalt kuum
pole siiski reumat karta
soovitav on siiski end vahel
kõhuli või külili keerata
siis on aga jällegi palju kehvem
vaadelda rändavaid pilvi
läänemere ääres on maailma
kõige huvitavamad pilved
kusagil mujal pole pilved
nii mitmekihilised
nii suutlikud vormi muutma
selili lamades saavad kannad
jahedat laukamärga tunda
kõhuli lamades on tore varvastega
laukas sulistada
püstitõusmise korral on soovitav
jalad enne kõhu alla
tõmmata

"Südasuvel soos", lk 19

istun toas
oma enesetunnetustungist haige hinge
oma ahne ning tugeva südamega
südamega
mida kannan endas nagu barbaarset lille
maitsetult kirevat ja lopsakat
troopikapalaviku järele lõhnavat
parasiitlikku vastutustundetut lille
putukaid õgivat lill-polüüpi

"minu flöördumall", lk 24

kui vana talumaja kõrvale kõrguvad kaks hiigelkala
sabapidi mullas
kui sillal seisab hulk inimesi kes justkui
vaataksid päikeseloojangut
aga tegelikult vaatavad iseendale silma
ja kui see kõik kestab tunni
siis nimetagem seda kuitunniks

kuitunnil on maa valge ja taevas must
ja mustas taevas sirab palju väikesi heledaid kuisid
ja üks suur ümmargune täiskui mis on kõige heledam
aga kuitunni lõppedes hakkab agatama
kuid kahvatuvad
taevas muutub tasapisi valgeks ja maa mustaks
taevasse tõuseb suur aga
tema kiired muudavad soojad varjud külmast kangeka
ja kihutavad nad tagasi kehade juurde

"* kui lõuendid valguvad täis putukate tulipunast verd", lk 36

kulduure ripub sarapuude okstelt alla
kõik tiksuvad siin üleskeeramata
ning taamal kuningaid ja kohvreid pilla-palla
neil hinged kääksuvad kui vanad vankrirattad

kaks transformaatorit siin ahnelt sööb omletti
neil mustad habemed ja pilgus salapära
ning eemal lagendikul töötab paar sterletti
mu onu toolidelt nad saevad jalgu ära

"sarapikuvõsa", lk 50

on muhumaal röökiv põõsas
ja auru puhuvad sead
ma istun päikeselõõsas
süda teiselpool halba ja head

seal kukkedeks muutuvad kirved
hari punane krabavad kanu
piimalännikust kõlavad hirned
ligi tõmbavad noori ja vanu

väljub lännikust kingsepp schiller
ise kepsutab varsana maru.
veidi norskab ja kaotab mille
ma arvan ta kaotab aru

"* on muhumaal röökiv põõsas", lk 53

Vaimusõõrmed

Andres Ehin, "Vaimusõõrmed", Eesti Raamat, 1978.

See, kes on ületanud argiilma pelu,
võib tihti mõtet koondada, et laksub.
Tal kestab sisemine keskustelu
ka siis, kui sarvik ise südant katsub.

Kes suveleitsakus võib tunda talve kargust,
kes talvetuisus usub haljusesse,
see tallab surma, tallab eluargust.
Ei usu ühte ta, vaid usub paljudesse.

"Optimistlik sonett", lk 5

Oi need kriidised madalad laed!
Läbi krohvi sa surud kord hambad.
Alla lauta kes jäävad, on lambad.
Aga sinul on hambad kui saed.
/---/
Juba katusest läbi on krae.
Taevas tantsivad pilvede kambad
villavalevat põhjamaa mambat.
Enne jõudu sa õigesti vae,
alles siis murra madalad laed!

"Libakaelkirjahundi rondell", lk 7

Mahe on päikesepaiste ja piidale nõjatad selga.
Tuvi on püüdmatult taevas ja kevad on puhkenud valla.
Lahe on sirguda puul, mida väetamas vägevaim huumus.
Kruvi on kevadel peas, juba tõuslevad terasest tüved.

Tahe metallisel puul on nii hiilgavaid viljasid kanda.
Suviti lookas ta oks sellest raskest ja värvikast taagast.
Rahe ei rikkuda saa tema küütlevat hunnitut saaki.
Huvi kui päikene taevas nüüd kütmas ta karmi metalli.

"Olmeulme siluettsonett", lk 14

Oo, mõte, ürgselt raske mammut,
sind kroonib nukker hiigellont.
Täistallaga sa paigal tammud,
oo, mõte, kohmakas kui mammut.
Kui ükskord endast ära sammud,
lindrõõmsaks saab su raske kont.

Oo, mõte, mürakas kui mammut,
kuis pahiseb su hiigellont!

"Põhjamaalase sügismõte", lk 36

Sa nägid talve musta-valget filmi.
Talv värvis tuhmiks maanteel autosid.
Siis lendas lobjakat kui sisalikusilmi,
mis niiskelt katustele laotusid.

Ei eralda hallvalges taevas pilvi,
toon-toonis kõik, ei mingeid maotusi.
Kõik on kui unes; aga siiski ilmsi
on raagus puud kesk halle laotusi.

"Varatalvine sonett", lk 41

Sa vaimu rängas raamis näita end!
Las laine vastu raami pritsib vahtu,
kui tõusutulv su sisimas ei lähtu,
vaim pakasest veel pole tahenend!

Silm pingsaks piluks taas on ahenend,
kuid mõte aina avardub, ei ahtu.
Sa vaimu rängas raamis näita end!
Las laine vastu raami pritsib vahtu!

"Hingepolügooni rondell", lk 53

Tumedusi rüübatan

Andres Ehin, "Tumedusi rüübatan", Eesti Raamat, 1988

Kord purjetasin ma merel, kus polnud ainumat paati.
Ma purjetasin seal merel küll juba poisikest saati.
Ma ise olin seks paadiks. Ma ise olin see puri.
Ehk ise olin ka meri? See polnud ju võõraste turi.

"Suitsuta õhtu. Liivatu rand" [1975], lk 7

kes tuleb sealt ma vaatan huviga
üks sõjaõhutaja musta tuviga

"Pudemed" [1976], lk 52

Kõige tähtsam on meile vahva heaolu.
Kõige tähtsam on meile süldine hüve.
See on kõige õlulisem.

"Kõige tähtsam" [1973], lk 62

Tapamaja vaikne.
Ei seal tapeta.
Tapapakud puhtad —
ainsa rappeta.

Tapamaja taga
kuulan ööbikuid —
ainus tummahammas
keset toomepuid.

"Kevad tapamaja taga" [1976], lk 64

Täiskuukeskpäev

Andres Ehin, "Täiskuukeskpäev", Eesti Raamat, 1990

Tark kõnnib oma koeraga.
Ta teab peaaegu kõik:
isegi seda, et ülehomme lüüakse ta lolliks.
Sellest teadmisest on ta juba praegu
peaaegu loll.

"* Tark kõnnib oma koeraga" [1959], lk 8

valgel rohul istus roheline kaaren
teisal türgi ubadest täitus terve taaren
sisu tahtis vormimist oinas tahtis prille
terve päeva insener korjas ühte lille

"Compositum 1971", 2. riia 1962, lk 125

kui taskus on reha

kõik teed on valla
sa mune kus tahad

"Kimbuke sinilolli" [1970] 2, lk 137

lumi ammu ära sulas

metsa veeres palju sinilolli

kimbukese sinilolli kinkisin ma sulle
tänulikult selle eest suud sa andsid mulle

"Kimbuke sinilolli" 4, lk 137

ilutaguse matsudes

langevad kohmakad kired talveunne
kevadel ronib musikapp uuesti koopast välja
ja hakkab musipuude ümber luusima

"Kimbuke sinilolli" 9, lk 139

Sitikas suudleb kuud

Andres Ehin, "Sitikas suudleb kuud. A chafer kisses the moon", English translations by Jim Kacian, Japanese translations by Ban'ya Natsuishi, Fujimi : Ginyu Press, 2008

Tolmuteraski
kargel kevadhommikul
suur värskuse vaim.

lk 17

Aednik ei teagi,
et ta kulmukaared on
sirelilillad.

lk 20

Luikede lennust
muutuvad pilvevillad
valgemaks veelgi.

lk 39

Pilved laulavad.
Lõoke ei laula.
Vahib altkulmu pilvi.

lk 42

Kimbuke sinilolli

Andres Ehin, "Kimbuke sinilolli", koostanud Ly Seppel-Ehin ja Kristiina Ehin, 2020

Pakase kiledad pasunad tungivad läbi kuulmekile
koljusse
meie siseilma vaimukesale ja elu-udu viimsele
aimuspesale
Aga sina istud oma koopas tohutu jäälinnuna
ja kiirgad kõikjale oma luuletuste külma lasuuri

"Jäälind", lk 97

Olla koerkorter kolme haukuva toaga:
koonvannitoaga
kus on külma ila ja
kuuma koola tilkuvad kraanid

koerkorter põrandatega
kes uluvad kuukollaste laelampide poole

"Olla koerkorter", lk 132

Maja klaasideta aknaid
lõgistamas tühertuul
Lagunevast silotornist
välja kasvamas on puud

Kasvuhoone mullast kerkib
naadi kõrval teine naat
Väga kaugel on siit linn ja
sularahaautomaat

"Endises sovhoosiasulas", lk 136

Kui välgub raimamõõk
ja paugub arkebuus
siis kõhust kostab öök -
sul oksemaik on suus

Siis kõikjalt kõlab röök -
sul ropud sõnad suus
sest sõda on üks nöök
ja väsimus on luus

"Sõjasonett", lk 184