Varahommikuses vaikuses oli selgelt kuulda karjamaal vulisev oja, mis jooksis üle pruunide kivide, liivakoobastest sisse ja uuesti välja, puges peitu sünkjate marjapuhmaste alla ja loksus kollaste varsakapjade ja kresside juurde sohu.
Ja siis, esimeste päikesekiirte peale, alustasid linnud. Murumaadel vilistasid suured nipsakad linnud, kuldnokad ja mainad, väikesed — tiglitsad ja kanepilinnud ja lehviksabad — vuhisesid oksalt oksale. Karjamaatarale oli end sättinud tore jäälind, et kohendada nokaga oma uhket ilu, meelind korrutas kolme nooti ja naeris ja hakkas jälle otsast peale.
Katherine Mansfield, "Prelüüd" kogumikust "Tass teed", tlk Anne Lange, 2000, LR 11-13, lk 17