Peder Mørk Mønsted, "Oja Brøndbyvesteris" (1922)
Gertrud Staats, "Majake oja ääres"

ProosaRedigeeri

  • Varahommikuses vaikuses oli selgelt kuulda karjamaal vulisev oja, mis jooksis üle pruunide kivide, liivakoobastest sisse ja uuesti välja, puges peitu sünkjate marjapuhmaste alla ja loksus kollaste varsakapjade ja kresside juurde sohu.


  • Me seisime metsaga kaetud mäe nõlval ning jalgrada keeras meie ees alla orgu, läks piki suliseva oja kallast. Siin ei olnud valgust varjavaid puid ega põõsaräga, mõlemal pool kitsast rada kasvasid asalead ja rododendronid, mitte veripunased nagu sissesõidutee ääres seisvad hiiglased, vaid lõheroosad, valged ja kuldkollased, kaunid ja õrnad, ning nende hurmavad sulnid õiekroonid olid maheda suvevihma all pisut longus. Õhk oli tulvil nende lõhna, magusat ja joovastavat, ning mulle näis, nagu oleks see lõhn segunenud langeva ojaveega ja sulanud üheks vaikse vihmasajuga ning koheva niiske samblaga meie jalge all. Ei olnud kuulda ühtki muud häält peale selle väikese oja vulina ja vaikse vihmasabina. Kui Maxim suu lahti tegi, oli ka tema hääl vaikne, õrn ja tasane, just nagu ei tahaks ta seda vaikust häirida.
"Selle koha nimi on Õnneorg," ütles ta.


LuuleRedigeeri

Igawesti wulisew oja olen ma,
Igawesti igatsew laulja rändaja.
/---/
Igawesti pärija helin rändan ma,
Oja kahe wahuwa, toitja haruga:
/---/
Rõõmu, mure wulisew oja olen ma,
Kahest kokku igatsew laulja rändaja.

 
Vikipeedias leidub artikkel