Daphne du Maurier

Daphne du Maurier (13. mai 1907 London – 19. aprill 1989 Cornwall) oli inglise kirjanik.

Daphne du Maurier

Eesti keeles on tema teostest ilmunud:

• The Loving Spirit (1931) - "Armastuse hingus", Perioodika, 1998
• Rebecca, (1938)); - Toronto: Orto, 1957; Varrak, 1993 ja 2002
• My Cousin Rachel (1951) - "Rachel, mu piin", Perioodika, 1998
• The Apple Tree, (1952) - "Õunapuu" Loomingu Raamatukogu 1987] 51/52
• The Birds, (1952) - "Linnud" Katherine 1990
• The Scapegoat, (1957) - "Patuoinas", Göteborg: Orto, 1959; Eesti Raamat, 1993
• The Glass-Blowers (1963) - "Klaasipuhujad", Toronto: Orto, 1965
• The House on the Strand (1969) - "Maja rannal", –Tiritamm, 2000
• Jamaica Inn (1936) - "Jamaica võõrastemaja" Varrak, 2018

"Rebecca"

Tsitaadid väljaandest: Daphne du Maurier, "Rebecca". Tõlkinud Virve Krimm. Varrak, 1993.

• Öösi nägin ma und, et olen taas Manderley's. Ma nägin end seismas raudvärava juures, kust pääses sissesõiduteele, kuid ma ei saanud sealt tükk aega edasi, sest takistus oli ees. Värav oli tabalukuga ja ketiga kinni. Ma hõikasin seal unenäos seistes väravavahti, kuid vastust ei tulnud, ja kui ma siis värava roostetanud varbade vahelt lähemalt piilusin, nägin, et väravavahimaja on tühi. (lk 3)
• Loodus oli astunud uuesti oma õigustesse ning võtnud vähehaaval, vargsi ja salamahti sissesõidutee oma pikkade sitkete sõrmede kindlasse pitsitavasse haardesse. Puud, mis olid juba ennegi tundunud ikka ähvardavat, olid nüüd lõpuks saavutanud võidu. Nad kasvasid tihedalt koos, tumedad ja isepäised, olles tunginud üsna teeveerele. Pöökpuude paljad valged oksad nõjatusid üksteise najale ja ladvad olid põimunud kummaliseks kaisutuseks, moodustades mu pea kohal võlvi, mis meenutas mõne kiriku võlvkäiku. (lk 3)
• Siin ja seal nägin ma veel selle džunglitaimestiku sekka ära eksinud põõsaid, mis olid meie ajal olnud nagu piiritähised, kultuuri ja ilu märgid, omal ajal nii kuulsate helesiniste õiekroonidega hortensiad. Nende kasvu ei olnud nüüd enam korrigeerinud kellegi käsi ja nad olid metsistunud ning kasvanud tohutu suureks, ilma õiteta, mustad ja inetud nagu mingid nimetud parasiittaimed, mis kasvasid nende kõrval. (lk 4)
• Sirel oli paari heitnud punase pöögiga ja õel luuderohi, see ilu igavene vaenlane, oli selleks, et neid veelgi tihedamini teineteise külge siduda, heitnud oma väädid ümber selle paari ja nad vangistanud. Luuderohul oli selles hüljatud aias valitsev koht, pikad pasmad roomasid üle muruplatside ja olid peagi haaramas oma võimusesse ka maja. Oli veel üks taim, poolenisti metsa sünnitis, mille suguvõsa oli kunagi ekselnud metsa all ja unustusse jäänud, nüüd tungis see koos luuderohuga ühel meelel edasi ja ajas oma inetuid, hiiglasliku rabarberi taolisi vorme pehmele murumaale, kus olid õitsenud nartsissid. (lk 4-5)
• Kõik kohad olid täis nõgeseid, need olid nagu armee eelvägi. Nad olid juba lämmatanud terrassi, neid lokkas jalgradadel, nad sirutasid end, vulgaarsed ja närvetud, lausa vastu maja aknaid. Oma vahisõduriametis olid nad hoolimatud, sest mitmes kohas oli rabarber nende ridadest läbi murdnud, ning nad seisid, ladvad krimpsus ja varred paljad, moodustades ligipääsuradasid küülikutele. Ma läksin sissesõiduteelt edasi terrassile, kuna nõgesed ei olnud mulle, unenägijale, mingi takistus. Ma läksin otsekui nõiutuna edasi ja miski ei saanud mind tagasi hoida. (lk 5)
• Igaühel meist on oma saatan, kes meid tagant kihutab ja vaevab, kuni lõpuks oleme lihtsalt sunnitud lahingu andma. (lk 7)
• Õnn ei ole varandus, mida saaks hinnata, vaid on mõtlemisviis, meelte seisund. (lk 7)
• [Proua van Hopper:] "Küllap lõbustasid teie esiisad Manderley's sageli ka kuningliku perekonna liikmeid, eks ole, härra de Winter?"

Seda oli rohkem, kui ma seniajani olin taluma pidanud, isegi proua Van Hopperi poolt, kuid võõra vastus oli kiire nagu piitsanähvak. "Ethelred oli viimane," lausus ta, "see, kelle hüüdnimi oli Uimane, õigupoolest pandigi see nimi talle meie perekonnas külas viibimise ajal. Ta jäi pidevalt lõunale hiljaks." (lk 16)

• Lõpuks päästis liftipoiss ta sellest olukorrast, tuues proua Van Hopperile sõna, et õmbleja ootab tema numbris. Härra de Winter tõusis tooli tagasi lükates silmapilk püsti.

"Ärge laske ennast kinni pidada," ütles ta. "Mood muutub praegusel ajal nii kiiresti, et on viimati juba vananenud, enne kui te trepist üles jõuate." (lk 18)

• Kes metsa alt siniliiliaid üles kitkuvad, on vandaalid; tema on Manderley's selle ära keelanud. Kui ta maal ringi sõidab, näeb ta vahel jalgrattureid, tohutu suured kimbud lenkstangil, õied juba suremas, katkutud varred paljad ja räpased. Priimulad ei hooli sellest nii väga: ehkki nad kasvavad samuti metsikult, on neil kalduvus tsivilisatsiooni poole ja nad kenitlevad ning naeratavad pahaks panemata mõne maamaja aknalaual moosipurgis, elades ligemale nädalapäevad, kui aga vett antakse. (lk 31)
• Roosid on ühed vähesed taimed, mille õied näevad vaasis välja kaunimad kui kasvades. Saalis, suures vaasis, tulevad nende sügav värvus ja lõhn paremini esile kui väljas. Mis puutub täiesti lahti läinud roosiõitesse, siis nendes on midagi üsna labast, midagi madalat ja rämedat nagu kammimata peaga naises. Toas mõjuvad roosid müstiliselt ja suursuguselt. (lk 31)
• Vasakul pool väikest jalgrada, mis läheb mööda orgu alla abaja äärde, on salguti istutatud asaleasid ja rododendroneid, ja kui maiõhtul pärast lõunasööki seda rada mööda alla minna, on niisugune mulje, nagu oleksid põõsad õhu niiskeks higistanud. Seal võib maha kummardada ja üles võtta varisenud kroonlehe ning mudida seda sõrmede vahel, siis jääb peopessa tuhande lõhna talumatu ja magus essents. Kõik sellest rullis ja kortsunud kroonlehest. (lk 31)
• "Kui te arvate, et ma olen üks neist meestest, kes püüavad hommikulauas vaimukad olla, siis te küll eksite," ütles ta, "sest mina olen varahommikuti alati pahur. Ma kordan: teil on vaba valik. Kas minna koos proua Van Hopperiga Ameerikasse või tulla minuga koju Manderley'sse."

"Kas peate silmas, et teil oleks vaja sekretäri või midagi seesugust?"

"Ei, ma palun teid tulla mulle naiseks, te väike tobuke." (lk 51)

• "Sa muidugi tead," ütles proua, "miks ta sinuga abiellub, eks ole? Ja sa ei hellita petlikku lootust, nagu armastaks ta sind, ega ju? Sest see on igatahes tõsi, et tühi maja käis talle sedavõrd närvidele, et ajas ta peaaegu hulluks. Ta tunnistas seda mulle, enne kui sa tuppa tulid. Ta lihtsalt ei suuda seal enam üksi elada..." (lk 59-60)
• Ma olin nagu laps, keda tuuakse esimest korda kooli, või nagu väike harjumatu teenijatüdruk, kes ei ole kunagi varem kodunt välja saanud ja kes nüüd on kohta otsimas. Kõigest mu vähesest enesekindlusest, mille ma olin seitsme lühikese abielunädalaga saavutanud, olid äkitselt järel vaid räbalad, mis lipendavad tuules; mul oli niisugune tunne, et mul ei ole enam aimugi ka kõige lihtsamatest käitumisreeglitest, ma poleks suutnud enam vahet teha parema ja vasaku käe vahel, poleks osanud ei istuda ega astuda, poleks teadnud, missuguseid lusikaid ja kahvleid lõunalauas tarvitada. (lk 61)
• Ja äkitselt nägin ma pimedal teel meie ees heledamat kohta ning laigukesi taevast, ja hetk hiljem oli paks mets hõrenenud, nimetud põõsad olid taandunud ning meie mõlemal käel kumas värvimüür, veripunane, ulatudes kõrgele meie pea kohale. Me olime rododendronite vahel. Selles, kuidas need nii ootamatult esile astusid, oli midagi, mis ajas segadusse, mis lausa vapustas. Mets polnud mind nendega kohtumiseks ette valmistanud. Need rabasid mind oma sügavpunaste õitega, paksult koos üksteise kõrval, uskumatus külluses, nii et ei paistnud ühtki lehte ega vart ega midagi muud kui ainult see veripunane kuma, imal ja fantastiline, sootuks teistsugune kui kõik rododendronid, mida ma kunagi olin näinud. Ma vaatasin Maximi poole. Ta muheles.

"Kas meeldib?" küsis ta.

"Jah," vastasin mina pisut hingetuna, teadmata, kas ma räägin ikka tõtt, sest mulle olid rododendronid olnud taltsad, kodustatud taimed, alati tavapärastes piirides, värvuselt kahvatulillad või roosad, reas üksteise kõrval korralikul ümmargusel peenral. Aga need siin olid meeletult suured, sirutusid taevasse, seisid tiheda hulgana koos nagu sõjavägi, minu meelest liiga toredad, liiga võimsad - kui nad üldse olidki taimed. (lk 63-64)

• Kui ma praegu silmad sulen ja sellele hetkele tagasi vaatan, näen ma ennast sellisena, nagu ma tookord pidin paistma, kui seisin seal häärberi ukselävel, kõhn ja kohmetu kuju, trikooriidest kleit seljas, odav kindapaar pigistatud niiskesse pihku. Mul on silme ees see suur kivist hall ja laiad, raamatukogutuppa viivad uksed, mis seisid pärani lahti, Peter Lely ja Van Dycki maalid seintel, ning uhke trepp, mis viis üles menestrelide rõdule, - ja hallis, üksteise selja taga seisvates ridades, samuti tahapoole suunduvas koridoris ja söögisaali uksel kogu ruumi üle ujutanud nägude meri: suud lahti, uudishimulikud, vahtimas mind, nagu oleksid nemad tapalava ümber kogunenud pealtvaatajad ja mina selja taha seotud kätega ohver. Keegi eraldus sellest nägude merest ja astus ette, keegi pikk ja kõhetu, sügavmustas riietuses olend, kelle esiletungivad sarnad ja suured aukus silmad andsid talle surnupealuu näo, valge nagu pärgament, luukere toestiku otsas. (lk 65)
• See oli igivana sammaldumise hõng, vaikse kiriku hõng, kui seal peetakse vaid harvu jumalateenistusi ja kui kive katab roostekarva samblik ning luuderohu väänlad on roninud vastu aknaid. Tuba, kus valitseb rahu, kus on võimalik mõtiskleda. (lk 67)
• Ma olin rabatud, mäletan seda hästi, rabatud ja pisut heitunud meile pakutava hommikusöögi suurejoonelisusest. Seal oli tee, suures hõbedases teekeedunõus, samuti kohv, ja kuumuti peal olid tulikuumad munaroa- ja peekonivaagen ning veel kalavaagen peale nende. Samuti väike kurn keedetud mune erilises kuumust hoidvas anumas ja puder hõbekastrulis. Teisel serveerimislaual oli sinki ja suur käntsakas külma peekonit. Seal oli veel plaadikooke ja röstleiba ning hulganisti mitmesuguseid keedise-, marmelaadi- ja meepotte, kuna ühes servas seisid kuhjaga täis puuviljavaagnad. Minu meelest oli võõrastav, et Maxim, kes Itaalias ja Prantsusmaal ringi rännates oli söönud hommikuti vaid croissant'i ja puuvilju ning joonud tassi kohvi, võib kodus valida säärast hommikusööki, millest oleks jätkunud tosinale inimesele, ja seda ilmselt päevast päeva, aastast aastasse, nägemata selles midagi naeruväärset, pidamata seda raiskamiseks. (lk 77)
• See oli naisterahva tuba, peen ja stiilne, siin oli elanud keegi, kes oli valinud iga mööblitükki suure hoolega, et iga tugitool, iga vaas, iga väike, kõige väiksemgi ese harmoneeruks teistega ja tema enda isikuga. Just nagu oleks naine, kes oli seda tuba korraldanud, otsustanud: "Ma võtan selle, ja selle, ja selle," - võttes Manderley aaretest ükshaaval asju, mis talle kõige rohkem meeldisid, jättes kõrvale koik teisejärgulise, keskpärase, pannes käe kindlalt, eksimatu vaistuga ainult parimale. Siin ei olnud stiilide segu, ajajärkude mitmekesisust, ja tulemus oli kummaliselt, jalustrabavalt täiuslik - mitte külmalt korrektne nagu saalis, mida näidati külastajatele, vaid ilmekas ja elav, ja see levitas niisamasugust õhetust ja sära nagu rododendronid väljas akna all suures summas. Veel nägin ma, et rododendronid polnudki piirdunud vaid lava kujundamisega ümber väikese muruplatsi seal akna all, vaid olid lubatud ka tuppa. Nende suured soojad näod vaatasid mulle vastu kaminasimsilt, nad ilutsesid sohvalaual kaussvaasis, nad seisid, siredad ja kaunid, kuldlühtrite kõrval kirjutuslaual. Tuba oli neid tulvil, seinadki võtsid nende värvusest tooni, olid selle võrra rikkamad ja kumasid hommikupäikeses. Need olid ainukesed lilled siin toas, ja ma oleksin tahtnud teada, kas sellel oli mingi tähendus, kas seda tuba oli sisustatud juba algselt niiviisi, ühest vaatenurgast lähtudes, sest kuskil mujal kogu majas ei surunud rododendronid end peale. (lk 81-82)
• "Kas te põrmugi golfi ei mängi, proua de Winter?" küsis härra Crawley.

"Ei, kahjuks ei oska," vastasin ma, rõõmus, et jutuaine taas muutus, et proua Danvers oli unustatud, ja ehkki ma ei osanud golfi mängida, ehkki mul polnud sellest mängust õrna aimugi, olin ma valmis härra Crawley juttu kuulama nii kaua, kui talle meeldib: golfis oli midagi niivõrd usaldusväärset, kindlat ja igavat, et see ei saanud meile tõesti mingeid raskusi põhjustada. (lk 94)

• "Kui Maxim mulle kirjutas ja teatas," jätkas ta [Beatrice], võttes mind käevangu, "et on leidnud Lõuna-Prantsusmaalt sinu ja et sa oled väga noor ja väga kena, siis - pean ma tunnistama - olin ma küll üsna rabatud. Muidugi, me kõik ootasime mingit kõrgema seltskonna liblikat, väga moodsat ja paksult maalitud olendit, säärast neidu, nagu niisugustes kohtades ikka leida võib. Kui sa aga enne eineaega tuppa sisse astusid, pidin ma peaaegu pikali kukkuma." (lk 95)
• Me seisime metsaga kaetud mäe nõlval ning jalgrada keeras meie ees alla orgu, läks piki suliseva oja kallast. Siin ei olnud valgust varjavaid puid ega põõsaräga, mõlemal pool kitsast rada kasvasid asalead ja rododendronid, mitte veripunased nagu sissesõidutee ääres seisvad hiiglased, vaid lõheroosad, valged ja kuldkollased, kaunid ja õrnad, ning nende hurmavad sulnid õiekroonid olid maheda suvevihma all pisut longus. Õhk oli tulvil nende lõhna, magusat ja joovastavat, ning mulle näis, nagu oleks see lõhn segunenud langeva ojaveega ja sulanud üheks vaikse vihmasajuga ning koheva niiske samblaga meie jalge all. Ei olnud kuulda ühtki muud häält peale selle väikese oja vulina ja vaikse vihmasabina. Kui Maxim suu lahti tegi, oli ka tema hääl vaikne, õrn ja tasane, just nagu ei tahaks ta seda vaikust häirida.

"Selle koha nimi on Õnneorg," ütles ta.

Me seisime väga vaikselt, me ei rääkinud sõnagi, vaatasime vaid kõige lähemal kasvavate lillede valgeid õiekroone; Maxim kummardus ja võttis maast ühe varisenud kroonlehe ning ulatas mulle. See oli krimpsus ja plekiline, säbruline äär oli pruuniks tõmbunud, ent kui ma seda pihus hõõrusin, tõusis sellest magusat ja tugevat lõhna, elavat nagu elusas taimes, mille küljest see oli pudenenud. (lk 105)

• See siin oli lõpuks Manderley süda, see oli see Manderley, mida ma pidin tundma ja armastama õppima. Ununenud oli esimene sissesõit, too tume ja tihe mets ning räiged rododendronid, lopsakad ja ülepakutult uhked. Ja tohutu suur häärber niisamuti - vastukajava halli vaikus ja tolmukatetesse mähitud läänetiiva halvaendeline rahu. Seal olin ma sissetungija, kes kolab ringi tubades, mis teda ei tunne, istub laua ääres ja tugitoolis, mis ei ole tema omad. Siin oli kõik teisiti. Õnneorg ei pidanud kedagi patustajaks. Me jõudsime jalgraja teise otsa ja lilled moodustasid meie pea kohal võlvistiku. (lk 106)
• Vahejuhtum oli lõppenud. Me ei tohtinud sellest enam rääkida. Maxim naeratas mulle üle teetassi ja võttis käetoelt ajalehe. Mulle oli hüvituseks naeratus. Nagu Jasperile pea silitamine. Tubli kutsukene, heida nüüd maha, ära mind enam tüüta. (lk 114)
• Ma ei tahtnud enam näha neid kedagi. Nad käisid Manderley's meid tervitamas lihtsalt sellepärast, et olid uudishimulikud ja pealetükkivad. Neile meeldis arvustada minu välimust, minu kombeid, minu kehakuju, nad tahtsid näha, kuidas Maxim ja mina omavahel läbi saame, kas me ikka paistame teineteist armastavat, et oleks hea pärast koduteel meid hinnata ja ütelda: "Kõik on teisiti kui vanasti." Nad tulid sellepärast, et tahtsid mind võrrelda Rebeccaga... (lk 122)
• Teenijanna Alice oli olnud väga üleolev. Mul oli kombeks näpata salaja oma aluspesu ja öösärke kapisahtlist ja parandada neid pigemini ise kui paluda teda. Kord nägin ma, kuidas ta seisis, minu särk käsivarrel, ja uuris selle materjali ning väikest äärepitsi. Ma ei unusta kunagi tema näoilmet. Ta paistis olevat peaaegu vapustatud, nagu oleks tema uhkus saanud kõva hoobi. Enne seda ei olnud ma kunagi aluspesule mõtelnud. Kuni mu pesuesemed olid puhtad ja terved, ei pööranud ma materjalile ja pitsile mingit tähelepanu. Loetud raamatutes oli noorikutel muidugi veimevakk ja tosinate viisi pesukomplekte korraga, kuid mina ei olnud ennast sellega vaevanud. Alice'i nägu andis mulle õppetunni. Ma kirjutasin kähku ühele Londoni ärile kirja ja palusin saata mulle aluspesukataloogi. (lk 131)
• Siis toodi mulle alabastervaas, vesi juba sees, ja kui ma siis lõhnavaid sireleid sellesse vaasi asetasin, sättides oksi ükshaaval üksteise kõrvale, kahvatulillade õite soe lõhn täitmas tuba ning segunemas äsja niidetud muru lõhnaga, mis lahtisest aknast sisse hoovas, mõtlesin ma: Rebecca tegi samuti. Ta võttis sirelioksi ükshaaval nagu minagi ja pani sellesse valgesse vaasi üksteise kõrvale. Ma ei ole esimene, kes seda teeb. See on Rebecca vaas, need on Rebecca sirelid. Ta kõndis aias nagu minagi, peas see vana aednikukübar, mida ma nägin lilletoas kapi taga mingite vanade patjade all, ja ta läks üle muru sirelipõõsaste juurde, võib-olla vilistades või ümisedes mõnd viisi ja kutsudes koeri kaasa, käes needsamad käärid, mida tarvitasin nüüd mina. (lk 133)
• "Sa teed veidrusi," ütles Maxim, "kui vaid mõtelda, et sa ei kutsunud teda, kui see lelu sul katki läks, ega ütelnud: "Proua Danvers, viige see parandada!" Niisugusest jutust oleks ta aru saanud. Selle asemel, et kilde korjata ja ümbriku sisse panna ja tagumisse sahtlinurka peita. Justkui mõni majateenija abiline, nagu ma juba ütlesin, mitte aga majaemand."

"Ma olengi ju nagu majateenija abiline," laususin ma pikkamisi, "ma tean, et olen, ja mitmes mõttes. Sellepärast on mul nii palju ühist Clarice'iga. Me oleme ühel tasemel. Sellepärast ma meeldingi talle. Ma käisin ühel päeval tema ema vaatamas. Ja kas sa tead, mida tema ütles? Ma küsisin, kas ta usub, et Clarice on meie juures õnnelik, ja ema ütles: "Oh jaa, proua de Winter. Clarice paistab olema väga õnnelik. Ta ütleb: "Memm, ma ei olekski nagu mõne peene proua teenija, vaid just nagu ühe omasuguse seltsis."" Mis sa arvad, kas ta mõtles seda viisakusavaldusena või ei?" (lk 138-139)

• "Ega sa ometi arva, et mulle meeldib viisakusvisiitidel käia? See on mulle kohutavalt tüütu. Kuid see on midagi niisugust, mida tuleb teha - siinkandis."

"Me ei räägi praegu asja tüütust küljest," ütlesin ma, "kui miski on tüütu, pole midagi parata. Kui see oleks mulle lihtsalt tüütu, oleks teine jutt. Ma ei kannata, kui mind vahitakse eest ja tagant nagu auhinnatud lehma."

"Kes on sind eest ja tagant vahtinud?"

"Kõik inimesed siin. Kõik."

"Ja mis sellest siis on, kui nad ka vahivadki? See toob nende ellu natuke vaheldust."

"Miks peaksin mina olema see, kes neile vaheldust pakub ja nende arvustamist peab taluma?"

"Sellepärast, et Manderley elu on ainus asi, mis siitkandi rahvale üldse huvi pakub."

"Siis ma sobin neile küll nagu rusikas silmaauku." (lk 140)

• Ben itsitas jälle, hõõrudes oma kõrva, hirm ununenud. "Sul on ingli silmad," ütles ta. Ma vaatasin uuesti konnakarbi peale, ise hämmelduses. Ma ei osanud midagi ütelda.

"Sina oled teist moodi kui teine," ütles ta.

"Keda sa mõtled?" küsisin mina. "Kes teine?"

Ben raputas pead. Tema silmad olid jälle kavalad. Ta pani näpu nina otsa. "Pikk ja musta peaga," ütles ta. "Nigu madu, kui vaatasid. Ma nägin teda oma silmaga. Öö oli, ja siis ta tuli. Ma nägin teda." (lk 149)

• Proua Danvers vahtis mind uudishimulikult. Tema hääl oli vaibunud sosinaks. "Mõnikord, kui ma siit koridorist läbi lähen, kujutlen ma, nagu kuuleksin teda tulevat selja tagant. Ma kuulen tema kiireid kergeid samme. Ma ei aja neid kunagi kellegagi segi. Ja halli menestrelide rõdul. Ma näen teda, kuidas ta vanasti õhtuti rõdupiirdele nõjatus, alla halli vaatas ja koeri hüüdis. Ma võin teda praegugi aeg-ajalt kujutleda seal seismas. Ma peaaegu nagu kuuleksin tema kleidi kahinat trepil, kui ta alla lõunasöögile tuleb." Ta pidas vahet. Ta silmitses ikka mind, vaatas mulle kogu aeg silma. "Mis te arvate, kas ta näeb meid, kui me siin kahekesi räägime?" küsis ta pikkamisi. "Mis te arvate, kas surnud tulevad tagasi elavaid vaatama?" (lk 166)