ProosaRedigeeri

  • "Kas te põrmugi golfi ei mängi, proua de Winter?" küsis härra Crawley.
"Ei, kahjuks ei oska," vastasin ma, rõõmus, et jutuaine taas muutus, et proua Danvers oli unustatud, ja ehkki ma ei osanud golfi mängida, ehkki mul polnud sellest mängust õrna aimugi, olin ma valmis härra Crawley juttu kuulama nii kaua, kui talle meeldib: golfis oli midagi niivõrd usaldusväärset, kindlat ja igavat, et see ei saanud meile tõesti mingeid raskusi põhjustada. (lk 94)